Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2019 postitused

Sõbrannade võlud

RÄÄGIN SÕBRANNADEST! :-) Sest minu omad väärivad medaleid...
Ma olen nii tänulik. Varsti kaks aastat no-married woman, enne seda enda jaoks miljon aastat abielus, ja ma avastan alles nüüd, mis võlu on omada enda ümber PÄRIS naisi. Mitte selliseid, kes uluvad kogu aeg, et neil pole meest või et nad tahaks meest, või kes ootavad, pärg peas aasal uut suhet, vaid selliseid kahe jalaga maa peal olevaid inimesi, kes päevast päeva su kõrval oma elu elavad, asjalikke asju ajavad, pirisemata, mis tulema hakkab või mis oli. Selliseid no-bullshit naisi.
Hakkan otsast peale. Käisin suvel Aksil naiste väelaagris ja pole üldse paha näha enda ümber kümmet sellist naist. Muidugi on naistel alati suhetega jamamist, kellel poleks. Mehed, lapsed, emad-isad. Aga, ma pole veel kuulnud nii vähest hädaldamist ja nii palju häid mõtteid. Naised oskavad üksteist toetada. Sest kõik naised saavad üksteisest ka ilma hädaldamata aru. Keegi meist pole unikaalne, samas on ka - iseenda silmis. Ja samas on meil, naistel…

Südasuve kaks mõtet - ebatäiuse võlud

Koristades tulevad alati head mõtted. Mu väike maja peaks idee poolest puhtaks saama 20 minutiga, aga alati ma koristan teda nagu oma eelmist suurt elamist vähemalt poolteist tundi... Ja selle ajaga saab umbsõlmest lahti harutatud nii mõnigi sasipundar. Mul on nüüd üks abiline, kes aitab neid mõtteid aeg-ajalt profi tasemel harutada, rääkimata paarist sõbrannast, kelle nõu ma kalliks pean, ja rääkimata oma tütrest, kelle otsa vaadates ma küsin mõnikord - are you sure, you're not a daughter from another mother? ... Või rääkimata oma pojast, kes teinekord oskab nii asjalikult öelda, et anna olla. Nemad kaks andsid mulle kaks olulist mõtet - ja neid ma harutangi nüüd.

#1 - kõik tulistavad puusalt. Sest keegi ei tea, kuidas oleks õige. See on mu poja mõte. Sõitsime linna ja arutasime asju, nagu vanasti, kui ma ta kooli juurest peale korjasin. Ma tegelikult igatsen neid aegu taga - meil olid huvitavad jutuajamised, kõigest, maailmast, inimestest, poliitikast, suhetest. Ja kui nüüd vahe…

Pool on tehtud, pool on minna ehk 45 asja, mis on elus hästi

Sain paar päeva tagasi 45. Meie suguvõsa naiste geene vaadates peaks nüüd pool tehtud olema ja pool või enamgi veel ees olema. Minu vanaema elab ja on 93 ja paljutki on mul temast. Mu ema on veel noor - 69, aga tema kangust vaadates, mis tuleb tal oma emalt, ja palju on mus temastki, siis ma usun, et elu veab mind veel pikalt kaugele. Lisaks on mul tädi, kes on sama hull nagu mu ema, täditütar, kes veel hullem, nii et - go figure, miks ma nii arvan, et ma vean välja ja kaugele! Pluss, mind lükkab mu oma tütar. Ja teinekord päris valusalt :-)

Oma sünnipäeva puhul tegin omale nimekirja - 45 asja-värki, mis on minu elus hästi ja mis mulle meeldib oma elu juures. Soovitan selliseid nimekirju teha, kuna seda lugedes saad laksust mõnusa tunde, et TEGELIKULT ongi kõik hästi. Mida aeg edasi (ja vanemaks saad), seda paremaks läheb.

Lubage esitleda - siin on minu nimekiri!

1. Mul on kaks ägedat last. Tarka, iseseisvat ja omanäolist. Oma mõtetega ja ülihoolivat.
2. Mul on äge laste isa ja eksmee…

Kui ei tea, mida tahta - mis siis?

Kas sul on ka mõnikord nii, et ei tea (enam), mida tahad? Et tead asjale-olukorrale peale vaadates, et seda sa küll ei taha, aga mida selle asemel tahta, seda ei tea? Mul on praegu täpselt nii. Kui kirjeldada seda tunnet, siis see on umbes nagu kahevahel olek, teadmata, mis see "teine" on. See, mis see "esimene" on, seda tean ma täpselt - see, mida ma ei taha :-)
Elu viis mind nädalavahetusel kokku ühe naisteringiga, mille tulemuseks oli ühelt poolt siiras hea meel näha, et naised on ägedad ja võimekad, olenemata sellest, millised probleemid kellelgi on, ja teisalt tekkis ühistöö tulemusel mulle teadmine, et saabunud on aeg, mil ma peaks justkui midagi põhjapanevat otsustama. Mulle on nii palju öeldud, et sa ju tead, mida sa tegema pead. Ja ma olen nüüd see loll, kes ütleb, et kui te vaid teaks, KUI VÄGA ma ei tea, mida ma tegema pean. Mismõttes ma tean? Kui ma teaks, ma teeks. Ma olen elus ja viimasel ajalgi teinud teiste sõnade järgi, just täpselt nii, nagu mulle…

Kuidas passib selga väärtuslikkuse kuub?

Oi kui kergesti võib kaduda jalge alt see osa põrandast, mille laudadele on kirjutatud "oled väärtuslik ja väärt". Mida valusamalt saad suhetes lüüa, seda hõredamaks enesetunne läheb, kuni sinnamaani välja, et pähe tulevad mõtted alates sellest, mille kuradi pärast nüüd nii pidi minema, kuni selleni välja, et ju ma siis ei olegi (head elu) väärt. Kõige hullem on aga see, et me võime endale ükskõik kui palju korrutada, et me oleme inimestena väärtuslikud ja väärt õnne, ei tunne me sisimas ikkagi nii. Me ei saa end sedasi mõtlema sundida, see lihtsalt ei tule. Eriti, nagu öeldud, siis, kui hing on haiget saanud.

Kuidas saada see väärtuslikkuse tunne tagasi? Oletame siis, et väärtusetuse tunde taga on purunenud suhe, sind jäeti maha, sa läksid ise ära, polegi suurt vahet, mis juhtus täpselt. Mõlemal juhul oled sa pettunud, haigetsaanud, vihane, kurb, sul on valus. Kõik vägagi normaalsed tunded ja sellistena tuleb nad endas ka läbi tunnetada, neil olla lasta ja mitte suruda omal…

Millised on sinu privileegid?

Vahel on hea mõelda privileegide peale oma elus. See toob su maa peale, maandab ja rahustab, tekitades tunde, et elul pole viga midagi. Taolise mõlgutamise lisaväärtusena sünnib tore doos enesekindlust, eneseusaldust ja perspektiivitunnetust, et sa saad oma hea elu loomisega ise suurepäraselt hakkama, sest enamik meist ei sünni enam privileegide keskele, vaid võitleb need omale elu jooksul ise välja. Oma privileegide peale mõtlemine ei ole uhkustamine, vaid pigem adumine, et sa oled oma ülesannete kõrgusel, olles samas looja - oma elu looja. Kui sa ise oma elu ei loo, siis luuakse see sinu eest, ja usu, säärane elu ei meeldiks sulle kohe üldse mitte.

Mulle meeldib hommikuti aeglaselt ärgata. Juba mitu aastat ei tõuse ma kella peale, mul ei ole enamasti kuskile kiiret. Ma saan sõna otseses mõttes keskenduda hommikuti iseendale, mõelda oma mõtteid, kirjutada asju üles ja päeva planeerida. Ma saan seda teha oma väikses majas keset loodust. Linnas on täitsa võimalik elada maal. Lähed õue,…

Kuidas ja kust leida tasakaal?

Igaüks otsib tasakaalu. Hinge ja keha vahel, päris maailma ja vaimse maailma vahel. Isa, poja ja püha vaimu vahel. Ükskõik mille vahel, igatahes tundub, et tasakaal peab justkui kuskil olema. Ja kui sa selle leiad, siis oled õnnega koos. Tasakaalus inimene olla justkui tervik. Aga kuidas sa saad aru, et oled tasakaalus? Hea tunne, mõnus olla või mis peab olema, et on tasakaal?

Kui oled hingesoppides kaevaja, mõtled elu olemuse ja märkide üle, mis su teele saadetakse, on lihtne eksida. Eksida lõputusse sohu, mille pole mitte mingit tähendust. On pooltõed, lapsikud tõlgendamised, "planeetide seisud" ja mis kõik veel. Ja ometi - neid on terve internet punnis. Kõik räägivad vibratsioonidest, segastest aegadest ja sellest, kuidas kohe on sind ootamas suur õnn. Oska vaid näha. Igal šamaanil on mõni innukas õpilane, kes usub päriselt, mida šamaan räägib. Isegi kui see ajab täielikku jama. Iga kaardimoori juures kuuled "tõde". Iga kivi on "just sulle". Kõigil on …

Minu inimesed ehk "meediatöötajad statistikaametist"

Mul on märkamatult saanud aasta täis ja kuu veel peale, mil ma alustasin tööd Ekspress Meedias veebitoimetajana. See on olnud mega aeg, nii töö enda kui ka inimeste mõttes. Minu jaoks on töö tegemise juures üheks suuremaks edasiviivaks jõuks just need inimesed, kes on sel ajal mu ümber. Ja kuigi mu isiklikus elus käis möödunud aastal siiski mega möll, aitasid just nemad mind hästi palju - võibolla enese teadmata, võibolla teades. Ma olen muidugi ka selline, kes eriti ei varja, mis minuga toimub, ma leian, nii on lihtsam nii mul kui ka neil. Panen siis kirja mõned mõtted, millele olen mõelnud, kui mõtlen konkreetsele inimesele, kes on mu hingekeelt töökaaslasena puudutanud. Nad väärivad lugu.

Kui alustada päris algusest, siis ma kandideerisin ju Ehitusruudus toimetajaks. See kuulutus virvendas mul silme ees õige mitu korda, kui ma töötasin veel Harku Valla Teataja juures. Põhjus, miks ma tööd vahetasin, oli seotud sellega, et ma tahtsin tunda päris ajakirjandust ja olla suuremas seltsk…

Mis me sellest siis õppisime? - Kui teaks enne, mis valesti läks...

CIA Superior:What do we learn, Palmer? Chad Feldheimer:I dont know sir. CIA Superior:I don't fucking know either. Chad Feldheimer:I guess we learned, not to do it again. Chad Feldheimer:Yes sir. Chad Feldheimer:I'm fucked if I know what we did.
Päris imelik, aga ma olen oma eneseotsingutes tänaseks jõudnud nüüd sinna, hehee :-). See dialoog on pärit filmi "Burn After Reading" lõpukaadrist, kus tüübid CIA-st arutavad, et mis nad sellest kõigest nüüd õppisid ja tõdevad koos, et saaks kõigepealt üldse aru, mis valesti läks :-)

Abielu, mis lõppes minu juurest ära minemisega noorema juurde, ja pärast seda mu lühem suhe šamaaniga, mis lõppes tema poolt paralleelnaisepidamisega suhte viimases otsas ja kestis tema alkolismi saatel ning kust ma lõpuks ise ära tulin. Mõlemad mehed tekitasid minus tunde, et "ju on minul siis midagi viga", et tekib teine naine. Jällegi esimene rohkem kui teine, sest eksmehes oli suurt sisu, šamaani puhul vaid fassaad. Ongi vist see vahe, et…

Kas kusta vastutuult või keerata pärisuunda?

Kui küsida inimese käest, kui rahul ta oma eluga on, siis osa vastuseid kaldub pigem sinnakanti, et elu on tavaline, normaalne, suur osa aga siiski pole oma eluga üldse rahul. Rahulolematus oma eluga on küllalt sümptomaatiline ja kui minna psühholoogi juurde, siis aasta pärast on ehk ka selge, mis rahulolematust täpsemalt põhjustab. Minule meeldib olla iseenda psühholoog, sest mul on oma rahulolematusele enamasti seletus olemas. Kui hinges kraabib või asjad hakkavad lausa nutma ajama, siis on seletus lähemal, kui ma arvatagi oskan. Kui julgen vaadata enda sisse, siis ma tean. Iseasi, kas seda ma ka muuta ja ravida oskan.

Kunagi abieluinimesena vaimustusin ma ühest USA kontseptist - marriagebuilders.com, mis rääkis täiesti puust ja punaseks, mismoodi üks kooselu toimib, mis seda ehitab ja mis hävitab. Ma olen omal nahal selle läbi proovinud ja see töötas kui kuld. Mulle on ka täiesti selge, miks mu abielu lagunes - sest me muutusime laisaks neid asju tegemast. Inimene on laisk. Vaimust…

Viga koodis ehk miks paarisuhe lörri läheb. Üks mõte.

Lugesin Mailis Repsi avameelset intervjuud ja tahtsin esimese hooga hüüatada - kuradi värdjas mees, jättis oma naise ja kuus last! Aga jäin hoopis mõttesse ja selle üle, kuidas Mailise lugu on tõestus ühele mõttele, mida ma mõnda aega mõelnud olen. Ma ei tea, kas sellele on teaduslikku tõestus, kuid Mailise lugu vähemasti toetab mu mõtet :-)

Minu mõte siis. Mehed ja naised arenevad ühte teed, aga eri tempoga mitte ainult puberteeti silmas pidades, vaid pea kogu elu. Tüdrukud jõuavad puberteeti poistest varem, saavad küpseks varem, ja elavad oma küpse naise elu ning lapsevanemaks olemisega seotud aja ka varem ära, muutudes ka keskealiseks varem - kõik toimub neil meestest varem. Mis eriti jabur - naised peaks selle loogika järgi ka varem surema, aga tühjagi, nad elavad oma mehed üle.

Miks juhtub nii tihti, et naised keskenduvad oma meeste asemel lastele? Sest nad on selleks ammu valmis, nad ei jaksa seda meest järele oodata. Miks on nii, et ükskõik mis olukorras valib naine üldjuhul la…

Kas tulevik peab ilmtingimata olema tume?

Kunagi üht mälestusraamatut toimetades tekkis meil autoriga arutelu, et mõne asja kirjeldamiseks on eesti keeles vaja ängistumärke. Ei jutu-, hüüu- ega küsimärke, vaid just ängistumärke. Lugu ise rääkis võimuka ja nartsissistliku ema käe all kasvanud lastest, kelle lapsepõlv möödus ema tujude ja tunnete virvarris, mida "ehitisid" pea iga nädal vastu seina lennutatud nõud ja ütlemised stiilis "Sa oled mingi jobu või, et kirjutada/arvutada/triikida/elada ei oska?!"

Praegused 40-50sed on need, kelle elud on järjest enam katki. Kui lahutamiseks läheb, siis just selles vanuses. Just siis saavad enamikul lapsed suureks ja lahkuvad kodunt. Umbes sel ajal vahib ukse vahelt sisse üleminekuiga ja sa hakkad siirduma ühest olekust teise. Aina enam mõtled oma mineviku peale ning näed seda enamasti mustades värvides. Mõtled, et nii ongi või? Elu lõpuni või? Ja üha enam mõtled oma lapsepõlve peale - kuidas sa kasvasid, kes su vanemad olid, mida nad sulle ütlesid (ja vahel siiamaa…

Raamat, mis saab kümme punkti kümnest. Rain Siemeri "Elus"

Kui nägin selle raamatu pilti oma sõbra Facebooki postituses ja kommentaari sealjuures, et lugedes ta nuttis, siis tekkis minus kohe huvi. Pole just palju raamatuid, mille taga nutta. Rain Siemeri "Elus" on kindlasti aga üks neist, kuid see on midagi palju-palju enamat kui nuturaamat.
Agressiivse vähihaigusega maadelnud ja selle eluka seljatanud mees näitab, kui tähtis on oma kogemust üdini tunnetada, seda teistele jagada ning lähedasi ja sõpru sellega aidata, sest kannatavad nemadki.
Mäletan, kui mu isal vähk avastati. Mäletan kiiritusravi perioodi, mil ta elas minu juures ja autoga ise seal "õudusfilmide võttepaigas" käis. Mäletan isa vaikimist ja iseenda pelgust temalt küsida, mida ta tunneb - hirm teadasaamise ees lausa halvav. Pärast kiiritusravi elajas mõneks ajaks taandus. Kuid ainult selleks, et veel pöörasema ja salakavalamana tagasi tulla. Keemiaravi kordi ma enam ei mäleta, neid oli palju. Aga siin jõudis isa minust ette. Isa võitlus oli teistsugune kui …

Armasta, siis tuleb armastus

Mängin natuke Tammsaare tüvitekstist eestlaste käibetõdede hulka juured ajanud "Tee tööd, siis tuleb ka armastus" mõtteteraga. Mis asja küll sellega päriselt öeldakse? Kas sina pead töötama kui hull? Ja mille kallal tuleb töötada? Töö või armastuse kallal, et tuleks armastus? Ma saaks viimasest ehk arugi, kui see oleks teisiti sõnastatud - tee armastuse kallal tööd, siis tuleb ka armastus. Kui võtta päris otseselt, siis minu jaoks pole tööl ja armastusel suurt omavahelist pistmist. Kui ehk ainult nii, et kui teed armastatud tööd, siis jõuad enesega rahuloluni. Küll on aga armastamisel ja armastuse tekkimisel omavahel palju enam pistmist.

Armasta, siis tuleb armastus. Mida külvad, seda lõikad. Me saame, mis me ütleme-teeme-paika paneme. Alustame kõigepealt iseendast. Kui armastad iseennast, siis on su ümber armastus. Oled iseendaga unisoonis ja sinu ümber on tasahilju tekkinud inimesed, kellega sul on hea olla. Iseennast armastav inimene kiirgab kaugele ja tõmbab ligi samasug…

Seks ja suhted

Ükskõik, kus sa lahkumineku järgses protsessis oled, kerkib paratamatult esile seksivajadus. Me oleme kõik inimesed ja see on meie baasvajadusi. Enamasti eristatakse sellegi vajaduse juures kolme etappi:
- aeg, mil ei taha ühtki huvilist näha ega ligi lasta;
- aeg, mil otsitakse paaniliselt sekspartnerit;
- aeg, mil taastub loomulik olek ja saabub leppimine (üksi olemisega või koos uue partneriga).

Need etapid ei pruugi olla mingis järjestuses ega ka väga selgepiirilised oma olemuses või üleminekutes, pigem on nii, et ühel hetkel kerkib suure küsimuse "Kas ma jäängi ülejäänud eluks üksi?" kõrvale ka küsimus "Kas ma ei saagi enam seksi?". Paljudel märgivad need küsimused üht ja sama - kas ma jäängi eluks ajaks üksi. Teistel jälle on need selgemalt lahus: ühe (ja õige) leidmine on kaugem ja tõsisem eesmärk kui see, kas ma täna õhtul skoorin või mitte. On täiesti vale arvata, et naised ja mehed on siin kuidagi erinevad. Ei ole. Mõlemad otsivad omale tõsisemat suhet, k…