MIS AITAB?
1. Alkohol. Ilma naljata — see aitas valu tuimemaks keerata. Sest kohe pärast lahutust pole sinust nagunii asja olla asjalik, korralik ja mõtestatud, et oma elus mingeid kardinaalseid edaspidist elu määravaid otsuseid teha. Järgmisel päeval on küll veidi kehv olla, aga arvestades olukorda, mis oli kehvemast nagunii kõige kehvem, siis oli järgmise päeva pohmelli pärast hädaldamine elu väikseim mure.
2. Teistele kurtmine. Minul oli selleks naabrinaine, mõnel on selleks lähedane sõbranna. Kurtmine ja bitchimine. Mul oli ka abi meie endiste ühiste sõpradega suhtlemisest. Mul läks hästi, sest meie ühised sõbrad jäid pigem minuga. Hea oleks igal juhul leida keegi, kes mõistaks sinuga kaasa bitchida, ega ohiks kogu aeg kõrval “nojah, mis teha, nüüd pead olema tugev”, mis viibki mind järgmiseni.
3. Nutmine. Ja enesele tunnistamine, et see ängistus ja valu on jumalast okei. Kuna mul on nagunii silmad märja koha peal ja hakkan nutma igasuguse meeleliigutuse peale, siis mul polnud mingit probleemi ööd ja päevad töinata. Aga ma nutsin esimese valu endast niimoodi ka välja. Kuna ööd on sel ajal mõõtmatult pikad, siis ärkasin iga natukese aja tagant ja nutt tuli täitsa ise.
4. Loodus. Kuidagi iseenesest tekkis soov saada kodust minema, sest iga nurk ja ese meenutas koosoldud aega. Tegin pikki jalutuskäike mere ääres ja kuna oli sügis, siis sobis mere mäslemine ja vali tuul mu kurbusega hästi kokku. Käisin seal tihti, vahel viis tee mind ka metsa ning isegi sihitult autoga ringi sõitma. Autos mängis vali muusika ja pisarad jooksid. Koju tagasi tulin jälle kurbusest tühjemana. Ja veidi värskema ja looduse poolt toidetuna.
5. Unerohi. See on kindlasti asi, mida tasub kaaluda, sest siis und ei ole. Kõigepealt ei jää sa magama ja kui jääd, siis oled paari tunni pärast jälle üleval. Mina sain arstilt prooviks ühe korraliku unerohu, mis hullematel hetkel andis mulle vähemalt 8 tundi und. Kui arvestada, et minu “unerekord” sel ajal oli kuskil 3-4 tunni ringis ööpäevas, siis oli see kõva edasiminek. Samas mingil hetkel ma leppisin oma unetusega, ei võidelnud hambad ristis selle vastu, vaid andsin endale loa olla unetu. Aja möödudes tuleb uni tagasi.
6. Lastega koos olemine. Minu omad olid juba täiskasvanud, kui see pikne meile majja lõi, aga see ei loe, lahutust elavad raskelt üle ka nemad. Üksteisele toeks olemine aitab, rääkimine aitab. Sa avastad, et neile asjade selgitamine paneb su selles olukorras kõrvaltvaataja rolli ja sa tunned end taaskord, kasvõi korrakski, tugeva täiskasvanuna. Sest laste heaolu eest seismine teeb su tugevaks ja seda tunnet on sulle siis vaja.
7. Kodu ümber tegemine. See aitas mind väga palju. Ma viskasin ära kõik esemed, riided, vidinad, mis vähegi meenutasid eksi ja meie ühist elu. Mitte ükski asi ei leidnud armu. Mida ma ei raatsinud, need andsin tütrele. Esimene soovitus — tõsta magamistuba ringi, täiesti ringi. Osta uus voodipesu. Tee selles iseendale mugav pesa. Hommikurituaalide (kohvitegemine, pesemine, riietumine) paigad vaata üle ja kujunda enda järgi. See on nüüd sinu esimene võimalus hakata sättima oma kodu ainult endale.
8. Esimesed kokkulepped eksiga. Kui ta on sul vähegi mõistlik inimene, siis on võimalik isegi suurte tehingute tegemine veidike edasi lükata ja leppida kokku esmastes asjades: kuidas üldiselt ühisvara jagada, kes mida saab/ei saa, kuidas lapsi aidata ja toetada, millal terve endine pere kohtub, mismoodi edaspidine omavaheline suhtlus olema hakkab jne. Minul on mõistlik eksmees ja seetõttu oli esimene suurem mõõn sedasi kergem üle elada.
9. Lahutusnõustaja külastamine. Mina käisin seal mõne korra ja see aitas küll. Ma sain nõu, kuidas end ise aidata, eriti just hingeliselt, ja võimaluse end tühjemaks rääkida. Võõrale inimesele kurtmine on veidi teine kui sõbrannale kurtmine, see annab teistsuguse perspektiivi ja lahutusnõustajad on näinud igasuguseid lahutajaid.
10. Kirjutamine. Kirjutasin lihtsalt oma päevast, tunnetest, mõtetest. See aitas end maha laadida, olla iga järgmine hetk pisut tühjem valust. Sellest kujunes mul harjumus ja nüüd, aasta hiljem, kirjutan üles juba muidki asju.
11. Vaimse maailma poole pöördumine. See on hästi individuaalne, sest mõni seda ei vaja või ei oska tahta. Aga mind aitas, kui ma pöördusin esmalt nõia ja selgeltnägija poole, sealt edasi leidsin tee juba sügavamate hingetarkuste, üksiolemise, mediteerimise juurde ja see on jäänud minu suureks pidepunktiks tänaseni, muutnud mu rahulikumaks, enesega rahulolevamaks ja aidanud leida kadunud tasakaalu. Viimane tuleb tasapisi, aga ta tuleb!
(See on osa artiklist, mis ilmus ka tervispluss.ee lehel)
1. Alkohol. Ilma naljata — see aitas valu tuimemaks keerata. Sest kohe pärast lahutust pole sinust nagunii asja olla asjalik, korralik ja mõtestatud, et oma elus mingeid kardinaalseid edaspidist elu määravaid otsuseid teha. Järgmisel päeval on küll veidi kehv olla, aga arvestades olukorda, mis oli kehvemast nagunii kõige kehvem, siis oli järgmise päeva pohmelli pärast hädaldamine elu väikseim mure.
2. Teistele kurtmine. Minul oli selleks naabrinaine, mõnel on selleks lähedane sõbranna. Kurtmine ja bitchimine. Mul oli ka abi meie endiste ühiste sõpradega suhtlemisest. Mul läks hästi, sest meie ühised sõbrad jäid pigem minuga. Hea oleks igal juhul leida keegi, kes mõistaks sinuga kaasa bitchida, ega ohiks kogu aeg kõrval “nojah, mis teha, nüüd pead olema tugev”, mis viibki mind järgmiseni.
3. Nutmine. Ja enesele tunnistamine, et see ängistus ja valu on jumalast okei. Kuna mul on nagunii silmad märja koha peal ja hakkan nutma igasuguse meeleliigutuse peale, siis mul polnud mingit probleemi ööd ja päevad töinata. Aga ma nutsin esimese valu endast niimoodi ka välja. Kuna ööd on sel ajal mõõtmatult pikad, siis ärkasin iga natukese aja tagant ja nutt tuli täitsa ise.
4. Loodus. Kuidagi iseenesest tekkis soov saada kodust minema, sest iga nurk ja ese meenutas koosoldud aega. Tegin pikki jalutuskäike mere ääres ja kuna oli sügis, siis sobis mere mäslemine ja vali tuul mu kurbusega hästi kokku. Käisin seal tihti, vahel viis tee mind ka metsa ning isegi sihitult autoga ringi sõitma. Autos mängis vali muusika ja pisarad jooksid. Koju tagasi tulin jälle kurbusest tühjemana. Ja veidi värskema ja looduse poolt toidetuna.
5. Unerohi. See on kindlasti asi, mida tasub kaaluda, sest siis und ei ole. Kõigepealt ei jää sa magama ja kui jääd, siis oled paari tunni pärast jälle üleval. Mina sain arstilt prooviks ühe korraliku unerohu, mis hullematel hetkel andis mulle vähemalt 8 tundi und. Kui arvestada, et minu “unerekord” sel ajal oli kuskil 3-4 tunni ringis ööpäevas, siis oli see kõva edasiminek. Samas mingil hetkel ma leppisin oma unetusega, ei võidelnud hambad ristis selle vastu, vaid andsin endale loa olla unetu. Aja möödudes tuleb uni tagasi.
6. Lastega koos olemine. Minu omad olid juba täiskasvanud, kui see pikne meile majja lõi, aga see ei loe, lahutust elavad raskelt üle ka nemad. Üksteisele toeks olemine aitab, rääkimine aitab. Sa avastad, et neile asjade selgitamine paneb su selles olukorras kõrvaltvaataja rolli ja sa tunned end taaskord, kasvõi korrakski, tugeva täiskasvanuna. Sest laste heaolu eest seismine teeb su tugevaks ja seda tunnet on sulle siis vaja.
7. Kodu ümber tegemine. See aitas mind väga palju. Ma viskasin ära kõik esemed, riided, vidinad, mis vähegi meenutasid eksi ja meie ühist elu. Mitte ükski asi ei leidnud armu. Mida ma ei raatsinud, need andsin tütrele. Esimene soovitus — tõsta magamistuba ringi, täiesti ringi. Osta uus voodipesu. Tee selles iseendale mugav pesa. Hommikurituaalide (kohvitegemine, pesemine, riietumine) paigad vaata üle ja kujunda enda järgi. See on nüüd sinu esimene võimalus hakata sättima oma kodu ainult endale.
8. Esimesed kokkulepped eksiga. Kui ta on sul vähegi mõistlik inimene, siis on võimalik isegi suurte tehingute tegemine veidike edasi lükata ja leppida kokku esmastes asjades: kuidas üldiselt ühisvara jagada, kes mida saab/ei saa, kuidas lapsi aidata ja toetada, millal terve endine pere kohtub, mismoodi edaspidine omavaheline suhtlus olema hakkab jne. Minul on mõistlik eksmees ja seetõttu oli esimene suurem mõõn sedasi kergem üle elada.
9. Lahutusnõustaja külastamine. Mina käisin seal mõne korra ja see aitas küll. Ma sain nõu, kuidas end ise aidata, eriti just hingeliselt, ja võimaluse end tühjemaks rääkida. Võõrale inimesele kurtmine on veidi teine kui sõbrannale kurtmine, see annab teistsuguse perspektiivi ja lahutusnõustajad on näinud igasuguseid lahutajaid.
10. Kirjutamine. Kirjutasin lihtsalt oma päevast, tunnetest, mõtetest. See aitas end maha laadida, olla iga järgmine hetk pisut tühjem valust. Sellest kujunes mul harjumus ja nüüd, aasta hiljem, kirjutan üles juba muidki asju.
11. Vaimse maailma poole pöördumine. See on hästi individuaalne, sest mõni seda ei vaja või ei oska tahta. Aga mind aitas, kui ma pöördusin esmalt nõia ja selgeltnägija poole, sealt edasi leidsin tee juba sügavamate hingetarkuste, üksiolemise, mediteerimise juurde ja see on jäänud minu suureks pidepunktiks tänaseni, muutnud mu rahulikumaks, enesega rahulolevamaks ja aidanud leida kadunud tasakaalu. Viimane tuleb tasapisi, aga ta tuleb!
(See on osa artiklist, mis ilmus ka tervispluss.ee lehel)
Kommentaarid
Postita kommentaar