Mida sa ütled inimesele, kes teeb asju hästi? Tubli! Mida sa ütled, kui kuuled kellegi edusammudest? Tubli! Mida sa tunned, kui oled millegagi hästi hakkama saanud? Oled tubli. Tubli-tubli-tubli. Meil on vägev tublikultus, meie mõõdupuu on tubliduse puu - kui oled selle ladvas nagu punane õun, oled tubli, kui allpool asuv viss, oled ilmselgelt ebatubli. Mõttetu olend.
Kuulasin täna raadiost saadet, kus räägiti eestikeelse wikipedia artiklite toimetamisest ja keeletoimetamisest. Rääkijaks oli teenekas keeletoimetaja, kes ütles, et see pole mingi võistlus, on nagu on, jõuad, palju jõuad kirjutada ja toimetada. Järgmine lause oli võrdlus Läti ja muude maadega, kust selgus, kui tublid on eestlased oma wikipediaga. /......./
Meil pole võistlus, ometi jagatakse auhindu ainult tublidele. Ja ainult neile. Kes ei ole tubli, see jääb ilma. Nagu peni peenest leivast. Sest ta lihtsalt ei ole tubli. Ei sobi konteksti.
Kuidas see lahkumineku ja üksinda jäämise maailma sobitub? Imeliselt. Kui sa saad hakkama, oled tubli. Kui mitte - mõttetu luuser. Kui saad hakkama ISE, oled tubli, kui vajad kõrvalist abi - arva siis ise, kes sa oled. Tegelikult tahan aga öelda, et püüa unustada, kui tubli sa oled just TEISTE silmis.
Kuidas seda teha? Lihtsalt. Kui enne oled kellegagi koos olles hakkama saanud asjadega, millega sa nüüd, üksi hakkama ei saa, siis ole rahulik. Kõik tuleb. JA SULLE OMASEL MOEL, mis on kõige ägedam ja õigem tubliduse mõõt. Toon näite. Mul on kodus vana ahi, mida kütmishooaja eel parandas mu eksmees. Tema teadis, kuidas, ja minul polnud siis vaja süveneda. Mees toimetas ja tegi. Lahkumineku järel pidin sellega aga ise hakkama saama. Alguses ma vahtisin seda ahju nagu vasikas aiaauku. Küll ma jändasin selle kuradi mördiga, mis vuukide vahele käib. Kõigepealt, kuidas õige paksusega segu saada - selleks kulus mitu tegu. Kord oli see liiga vedel, siis liiga paks. Ja mille kuradiga see mört vuukide vahele saada? Kellukoolis pole ma käinud, aga aitas naiselik vaist - pannilabidas. Imeline vahend, sobib kõigeks. Kuigi alguses tegin vuukimist näpuga. Mitte kui midagi ei tulnud välja - segu läks peale ja sama targalt pudises maha. Täiesti ebatubli. Luuser. Tegin seda nii, nagu tegi keegi teine. Null kasu. Ja kui pannilabidale pihta sain, läks asi edasi kui lepase reega. Pannilabida servaga toppisin segu vuukide vahele ja silusin siledaks, kellu missugune! Olin tubli, täiesti enda moodi, oma leiutatud vahendiga ja omaenese tarkusega. Alles siis võisin omale öelda, et olin tõesti tubli. Päriselt tubli! Ehk et - leiad omale oma viisid, kui tahad olla tubli. Iseenda silmis on tubli olla palju parem, kui teiste käest seda kuulda. Proovi järele!
Teine näide. Kuidas keerata lahti ristpeaga kruvi, kui sul on käepärast ainult selleks mittesobiv kruvikeeraja? See sileda otsaga või kuidas seda iganes nimetatakse. Vahet pole - sa oled ilmselgelt ebatubli, kui seda nimetust ei tea. Aga! Tavalise noaga loomulikult. Enamasti hakkavad kõik lauanoad ristpea taha ja kui ristpeaga kruvi pole just eriti tubli poolt siledaks vändatud, tuleb see lahti kui kuld.
Me ei saa lahti tublidusest. Ja pole vajagi. Leia lihtsalt omale OMA viisid, kuidas sul on hea olla tubli. Ja kõik muu ei loe. Päriselt.
Kuulasin täna raadiost saadet, kus räägiti eestikeelse wikipedia artiklite toimetamisest ja keeletoimetamisest. Rääkijaks oli teenekas keeletoimetaja, kes ütles, et see pole mingi võistlus, on nagu on, jõuad, palju jõuad kirjutada ja toimetada. Järgmine lause oli võrdlus Läti ja muude maadega, kust selgus, kui tublid on eestlased oma wikipediaga. /......./
Meil pole võistlus, ometi jagatakse auhindu ainult tublidele. Ja ainult neile. Kes ei ole tubli, see jääb ilma. Nagu peni peenest leivast. Sest ta lihtsalt ei ole tubli. Ei sobi konteksti.
Kuidas see lahkumineku ja üksinda jäämise maailma sobitub? Imeliselt. Kui sa saad hakkama, oled tubli. Kui mitte - mõttetu luuser. Kui saad hakkama ISE, oled tubli, kui vajad kõrvalist abi - arva siis ise, kes sa oled. Tegelikult tahan aga öelda, et püüa unustada, kui tubli sa oled just TEISTE silmis.
Kuidas seda teha? Lihtsalt. Kui enne oled kellegagi koos olles hakkama saanud asjadega, millega sa nüüd, üksi hakkama ei saa, siis ole rahulik. Kõik tuleb. JA SULLE OMASEL MOEL, mis on kõige ägedam ja õigem tubliduse mõõt. Toon näite. Mul on kodus vana ahi, mida kütmishooaja eel parandas mu eksmees. Tema teadis, kuidas, ja minul polnud siis vaja süveneda. Mees toimetas ja tegi. Lahkumineku järel pidin sellega aga ise hakkama saama. Alguses ma vahtisin seda ahju nagu vasikas aiaauku. Küll ma jändasin selle kuradi mördiga, mis vuukide vahele käib. Kõigepealt, kuidas õige paksusega segu saada - selleks kulus mitu tegu. Kord oli see liiga vedel, siis liiga paks. Ja mille kuradiga see mört vuukide vahele saada? Kellukoolis pole ma käinud, aga aitas naiselik vaist - pannilabidas. Imeline vahend, sobib kõigeks. Kuigi alguses tegin vuukimist näpuga. Mitte kui midagi ei tulnud välja - segu läks peale ja sama targalt pudises maha. Täiesti ebatubli. Luuser. Tegin seda nii, nagu tegi keegi teine. Null kasu. Ja kui pannilabidale pihta sain, läks asi edasi kui lepase reega. Pannilabida servaga toppisin segu vuukide vahele ja silusin siledaks, kellu missugune! Olin tubli, täiesti enda moodi, oma leiutatud vahendiga ja omaenese tarkusega. Alles siis võisin omale öelda, et olin tõesti tubli. Päriselt tubli! Ehk et - leiad omale oma viisid, kui tahad olla tubli. Iseenda silmis on tubli olla palju parem, kui teiste käest seda kuulda. Proovi järele!
Teine näide. Kuidas keerata lahti ristpeaga kruvi, kui sul on käepärast ainult selleks mittesobiv kruvikeeraja? See sileda otsaga või kuidas seda iganes nimetatakse. Vahet pole - sa oled ilmselgelt ebatubli, kui seda nimetust ei tea. Aga! Tavalise noaga loomulikult. Enamasti hakkavad kõik lauanoad ristpea taha ja kui ristpeaga kruvi pole just eriti tubli poolt siledaks vändatud, tuleb see lahti kui kuld.
Me ei saa lahti tublidusest. Ja pole vajagi. Leia lihtsalt omale OMA viisid, kuidas sul on hea olla tubli. Ja kõik muu ei loe. Päriselt.
Kommentaarid
Postita kommentaar