Postitused

Kui arvad, et oled valmis enam-vähem kõigeks, siis tegelikult oled palju rohkemaks

Kui ma mõtlen õnnest, siis meenub mulle üks aastatetagune idülliline mälupilt kahest vanaprouast: kaks väärikat inglise keele õpetajat Dia Virkus ja Nora Toots istuvad Dia maakodu heledal verandal ja arutavad järjekordse õpiku materjale, ise samal ajal laua peal olevast kausist kirsse suhu pistes ja kive pihku sülitades. Minu saabudes võtavad nad koomale ja ütlevad - tule söö ka, tüdruk! Sealt hakkas minu jaoks hargnema lugu, mille ma nüüd oskan kokku võtta mõttesse, et töö ja lõbu saavad käia käsikäes. "Ma tahan kaa sellist elu!" mõtlesin toona ja eneselegi märkamatult hakkasin ma seda mõtet elama. Ju sai minu kahepaikne loomus vist aru, mis mind töö juures innustab - see peab töisele edasiminekule lisaks pakkuma piisavalt ka lõbusaid hetki ehk lihtsat rõõmu. Niisamuti hindan ma seda, kui lõbu juures või selle nimel tuleb teha ka tööd. "Enne töö, siis lõbu" peab mõneti paika, ent mitte päriselt. Vähemasti minu puhul mitte.
Kui ma mõtlen praegusest ajast - see daami…

Mida teeb karantiin inimesega, kes on inimeste inimene - tähelepanekud ja kummastavad leiud

Ma pole ei haige ega midagi. Ja muidu on ka kõik jumalast hästi. Aga ma tunnen, et ma varsti jään haigeks - suhtlemisvaegusest ja faktist, et ma EI NÄE inimesi ega saa vaadata nende silmi ja näoilmeid, kui näost näkku kohtuda. Mõnda lähemat sõpra ka KATSUDA. Üleriigiline eriolukord lõikas mind ära mu põhitegevusalast ehk et ma ei saa anda trenne, NÄHA vahvaid pingutajaid, TUNDA nende sooritust kohapeal, ega kohtuda inimestega, kelle juttude põhjal sünnivad erinevad kirjutised, mis siin-seal ilmuvad. NÄHA nende näoilmeid, TUNNETADA emotsiooni taga mõtteid, mis tekitab meie vahel reaalelulise dialoogi. Silmad SELETAVAD jutu juurde olulisi kihte, see on fakt.

Kummaline, kuidas kõik ühe hetkega muutub. Kogu narratiiv sellest, et VÕTA ISEENDA JAOKS AEGA. Kui oled selleks sunnitud, siis pole selle ajaga midagi mõistlikku teha - mul vähemalt mitte -, sest see on nagu ette öeldud, peale sunnitud. Mulle meeldiks VALIDA, ja ma valisingi varasemalt - siis kui SUHTLEMINE tehtud ja oli vaja end la…

Mis oleks, kui inspireeriks vahelduseks end ise ega nõuaks seda kogu aeg teis(t)elt?

Vahel ma kiusasin oma lapsi, kui need koolist koju tulid, küsimusega, et mida nad täna õppisid, mida nad veel eile ei teadnud. Tõsi oli see, et mida väiksemad nad olid, seda enam pani see küsimus neid mõtlema ja üksteise võidu ka mulle oma uusi teadmisi ette laduma, samas suureks saades ja hiljem juba ülikoolis käies, vaatasid nad mulle otsa näoga, et nagu seriously mom ..., ega siis kool neid pärisasju ei õpeta. Kuid sellest küsimusest ei pääse nad vahel ka nüüdki ning seda küsimust küsin ma mõnikord ka iseenda käest. Kontrollimaks, et ma veel loon ja lehvitan.

Vahel on õpituks osutunud mõni loetud mõte, kuuldud lause või niisama elamus, hetk ise. Vahel on selleks mõni tunne või puudutus, vahel ka pilk. Mõnikord võib selleks olla ka tõdemus, et pekki, ma teadsin ju seda, aga ikka astusin reha otsa. Need "eluvalemid" ja "olemise reeglid" on suuremad kui sa ise aga just siis, kui nad tekitavad inspiratsiooni, panevad sind mõtlema ning teemat edasi arendama.

Minu hil…

Kui elu toob "lotovõidu" olla julge ja vaba

Küllap on iga 40ndates (või varem või hiljem) kord hetk, mida on hea kokku võtta Eesti luuletaja gerdalaura sõnadega:

hea on mitte teada mida elult tahta siis oled valmis kõike proovima
g.
Inglise keeles on hea väljend - leap of faith. Hüpe tundmatusse, lootuses, et kõik läheb hästi. Teed midagi heas usus, olenemata sellest, et faktid (mida teised räägivad) või asjaolud (mis sulle oma elus otsa vaatavad) ei pruugi sind toetada. Pimesikk elu näitelaval. Mul on käes just selline hetk. Mul ei ole enam püsivat töökohta, olen nüüd iseenda peremees. Kummaline on see, et ma "fakte" teades justkui peaksin omale püsiva palgatöö leidma (sest teised räägivad nii) ning "asjaolusid" silmas pidades (majapidamine, elamise raha, haa - ja see, et arstile saaks minna), pole mul ometi tahtmist enam leida kohta, kus ma olen kellegi teise oma, ükskõik kui palju ma töökuulutusi vaatan. (Kõige pelutavamad on kohad, kus öeldakse, et on kontoritöö ja pärast paarikuist äraolemist antakse motiv…

Sõbrannade võlud

RÄÄGIN SÕBRANNADEST! :-) Sest minu omad väärivad medaleid...
Ma olen nii tänulik. Varsti kaks aastat no-married woman, enne seda enda jaoks miljon aastat abielus, ja ma avastan alles nüüd, mis võlu on omada enda ümber PÄRIS naisi. Mitte selliseid, kes uluvad kogu aeg, et neil pole meest või et nad tahaks meest, või kes ootavad, pärg peas aasal uut suhet, vaid selliseid kahe jalaga maa peal olevaid inimesi, kes päevast päeva su kõrval oma elu elavad, asjalikke asju ajavad, pirisemata, mis tulema hakkab või mis oli. Selliseid no-bullshit naisi.
Hakkan otsast peale. Käisin suvel Aksil naiste väelaagris ja pole üldse paha näha enda ümber kümmet sellist naist. Muidugi on naistel alati suhetega jamamist, kellel poleks. Mehed, lapsed, emad-isad. Aga, ma pole veel kuulnud nii vähest hädaldamist ja nii palju häid mõtteid. Naised oskavad üksteist toetada. Sest kõik naised saavad üksteisest ka ilma hädaldamata aru. Keegi meist pole unikaalne, samas on ka - iseenda silmis. Ja samas on meil, naistel…

Südasuve kaks mõtet - ebatäiuse võlud

Koristades tulevad alati head mõtted. Mu väike maja peaks idee poolest puhtaks saama 20 minutiga, aga alati ma koristan teda nagu oma eelmist suurt elamist vähemalt poolteist tundi... Ja selle ajaga saab umbsõlmest lahti harutatud nii mõnigi sasipundar. Mul on nüüd üks abiline, kes aitab neid mõtteid aeg-ajalt profi tasemel harutada, rääkimata paarist sõbrannast, kelle nõu ma kalliks pean, ja rääkimata oma tütrest, kelle otsa vaadates ma küsin mõnikord - are you sure, you're not a daughter from another mother? ... Või rääkimata oma pojast, kes teinekord oskab nii asjalikult öelda, et anna olla. Nemad kaks andsid mulle kaks olulist mõtet - ja neid ma harutangi nüüd.

#1 - kõik tulistavad puusalt. Sest keegi ei tea, kuidas oleks õige. See on mu poja mõte. Sõitsime linna ja arutasime asju, nagu vanasti, kui ma ta kooli juurest peale korjasin. Ma tegelikult igatsen neid aegu taga - meil olid huvitavad jutuajamised, kõigest, maailmast, inimestest, poliitikast, suhetest. Ja kui nüüd vahe…

Pool on tehtud, pool on minna ehk 45 asja, mis on elus hästi

Sain paar päeva tagasi 45. Meie suguvõsa naiste geene vaadates peaks nüüd pool tehtud olema ja pool või enamgi veel ees olema. Minu vanaema elab ja on 93 ja paljutki on mul temast. Mu ema on veel noor - 69, aga tema kangust vaadates, mis tuleb tal oma emalt, ja palju on mus temastki, siis ma usun, et elu veab mind veel pikalt kaugele. Lisaks on mul tädi, kes on sama hull nagu mu ema, täditütar, kes veel hullem, nii et - go figure, miks ma nii arvan, et ma vean välja ja kaugele! Pluss, mind lükkab mu oma tütar. Ja teinekord päris valusalt :-)

Oma sünnipäeva puhul tegin omale nimekirja - 45 asja-värki, mis on minu elus hästi ja mis mulle meeldib oma elu juures. Soovitan selliseid nimekirju teha, kuna seda lugedes saad laksust mõnusa tunde, et TEGELIKULT ongi kõik hästi. Mida aeg edasi (ja vanemaks saad), seda paremaks läheb.

Lubage esitleda - siin on minu nimekiri!

1. Mul on kaks ägedat last. Tarka, iseseisvat ja omanäolist. Oma mõtetega ja ülihoolivat.
2. Mul on äge laste isa ja eksmee…