Mul on raamatute (ja) lugemisega seoses terve elu olnud kahetised tunded. Ma olen armastanud raamatuid võimaluse pärast mõelda kaasa väga paljudel elulistel teemadel ja leidnud, et hästi jutustatud lugu võib sisemaailma avardada täpselt samamoodi nagu reaalelulised kogemused. Kui mõni kirjanik suudab jutustada nii, et sa ei loe enam sõnu ja lauseid, vaid hakkad vaimusilmas filmi nägema, siis kummardan ma ta ees maani. Taolisi meisterlikke allusioone valdavad vähesed, usun, et osalt on see sünnipärane anne, osalt ilmselt õpitav ja seda võiks kuigivõrd õppida ... raamatuid lugedes, ent kes võiks olla sel juhul hea soovitaja, mida MITTE lugeda, ma ei tea... Ma olen mitmed raamatud ohates eemale lükanud, sest ilmselgelt on kaante vahele jõudnud suur mõttetus. Jälgimatu mulin, ajaraisk. Ma ei ole keelenats, kes vingub kirja- või komavigade kallal väga, ma ei ole isegi mitte see filoloog, kelle juuresolekul inimesed "korralikku" eesti keelt järsku rääkima hakkavad (ärge proovige, keegi ei oska), aga ilusa eesti keele "matemaatika" mittetundmine raamatukaante vahel kraabib minu väga tolerantset hinge va-lu-sa-sti. Ei tasu loota, et kuskile on kadunud konstruid: kolm laipa, kõik surnud või mööda teed läheb Mari korviga jalgu järel vedades või naine sosistas vaikselt mehele kõrva.
Nii nagu olen raamatu poole pealt kinni pannud, olen loobunud ka mõnest toimetamistööst poole pealt. See on küll kirjastaja õudusunenägu, kui toimetaja ütleb, et ta enam ei taha, aga ma lihtsalt leian, et ma ei pea kaasa aitama kellegi tungile saada kirjanikuks lihtsalt sellepärast, et tal on nüüd kas keskeakriis või õppis ta üleöö liitlauseid kirjutama - kõik käsikirjad ei pea raamatuks saama.
Selle aasta loetud ja sirvitud raamatute põhjal tahakski rääkida raamatute lugemisest kui sellisest. Nagu ikka, leian ma omale lugemist n-ö leivapuru põhimõttel. Kui saan mõne ägeda raamatu läbi, siis küsin sarnaste kohta FB raamatusõprade soovitusi või saan raamatukogutädidelt järgmise niidiotsa. Sedasi jõudsid minuni pärast "Kus laulavad langustid" raamatut Delia Owensi "Kalahari karje", Pat Conroy "Tõusude ja mõõnade prints" ja "Rannamuusika". Kui mõnes raamatus on omakorda mainitud raamatuid, siis loen huvi tekkides järgmisena ka neid - nii jõudsid tänavu minuni mõned Jack Londoni jutustused, mida Justin Petrone "Minu Viljandi" peatükkide alguses tsiteeris. Mõne oma lauale ilmumist ma ei mäleta, küll aga jättis raamat sügava mulje ja pani mõtlema - üks selline oli "Moonutatud aeg". Igal aastal loen oma mäluriiulilt mõne raamatu, mis ootab "pensionipõlve" (Gilberti "Abielutõotus") ja leian aega põigata ka juba loetud teoste kaante vahele uuesti (""Kon-Tiki" ekspeditsioon", "Miks sa vaikid?", ükski aasta ei lähe mööda, kui ma ei loeks kas "Jane Eyre'i" või midagi muud õdedelt Brontedelt). See aasta läheb kirja ka aastana, mil ma alustasin filosoofia-alaste raamatutega. Äkki olen küps selleks?
Sa ikka loed nad ju kõik läbi?
Mu hea sõbranna päris imestas, kui kuulis, et ma ei loegi kõiki raamatuid läbi. Tõepoolest - kui oled suur lugeja, siis määratletakse sind ikka ju selle järgi, kui palju sa loed, eeldades, et sa ikka loed nad kõik ju LÄBI... Kes seda aga öelnud on, et raamatud tuleb kõik läbi lugeda? Ma ei suudaks. Mul ei jagu kannatust oodata, millal läheb huvitavaks või asjaks või nauditavaks. Selles suhtes on aastatepikkune töö kirjastamismaailmas teinud minu puhul oma töö - 10 minuti reegel töötab armutult. Kui selle aja jooksul sõnade taga pilte jooksma ei hakka, on selle raamatuga kõik. Finito, kaputt, loetud, ok - sirvitud. Täpselt sel põhjusel ei saa ma kunagi osa võtta ka väljakutsetest lugeda igal aastal X arv raamatuid, sest ilmselgelt mõeldakse ikka läbilugemist ju. Või ei? Kui keegi kutsuks raamatute sirvimise võistlusele, oleksin kohe käpp.
Raamat algab algusest
Ei alga. Nii nagu "Postimees" algab lõpust, kus on sudokud ja ristsõna ning surmakuulutused, võib raamat alata ka kaanetekstist, järelsõnast, lõpust, keskelt - kust iganes. Vahel on isegi lahe võtta raamat suvalisest kohast lahti ja hakata sealt minema. Mõnikord olen katsetanud 10 minuti reegliga põrunud raamatuid just nii. Sest äkki ma lihtsalt ei saa aru, KUI hea raamat see on, kuna seda ju ometi soovitati või kiideti kuskil. Alati võib asi olla minus. Enamasti muidugi ei ole, aga tegelikult võib raamatut juhuslikult avatud kohast lugema hakates sattuda loole loos, kontekstist rebitud dialoogile, mis on üksinda täitsa kobe, isegi tore, mõnele tegelasele, kellest lood sa ise oma ettekujutuse ja nii võtadki ette teekonna, mida kirjanik pole üldse su jaoks kavandanud. Mõni raamat on aga niimoodi üles ehitatud, et sa võid nendega alata ükskõik kust. Sellised on Toomas Pauli teosed näiteks.
Üks raamat korraga
Et? Kui inimene on võimeline sööma noa ja kahvliga, siis on ta võimeline lugema vähemalt kahte raamatut korraga ja jõudma nendega paralleelselt ühele poole. Kui üks raamatutest ei ole just kõige huvitavam, aga mitte ka päris igav, ent tahaks siiski sellest ägedamat, siis alustan samal ajal teisega, lootes, et teine on ägedam. Ühtmoodi mitte päris igavaid raamatuid saab niimoodi päris kenasti lugeda. Ma loen niimoodi enamasti erialast kirjandust, sest seda lihtsalt tuleb lugeda. Siin ei saa šlikerdada, ja üks hea asi on veel: kahe teose vahel plõksides läheb mõlemast kaduma just igavam osa, nii et kasulik tegevus.
Miks sa kirjutad?
Küsimus, mida ma esitan üle ühe (või noh, liialdan, üle kahe) raamatu autorile. Miks sa kirjutad, kui sa kirjutada ei oska? Miks sa kirjutad, kui sa ei mõista jutustada? Miks minul peab olema mark su raamatut lugeda? Jumal tänatud, et minuni ei jõudnudki järjekord "Naine. Otse ja ausalt" raamatule, sirvisin selle poes läbi. Piinlik. Mind lohutati sõnadega, et see pole ju kirjandus. Aga mis see siis on? See on ju kaante vahel, ükskõik mis žanrisse ta siis paigutada. Näiteks eelpool nimetatud "Abielutõotus" on sama žanri teos - parema puudumisel kasutan kogemuslugude koondnimetust -, ent ta on oluliselt tuumakamalt jutustatud, sest autor valdab sõna. Iga kogemus on väärt. Aga palun mitte neid kõiki kaante vahele köita. Ma tõesti palun.
"Miks sa kirjutad?" tahaks küsida ka praegu väga popi Seitme õe sarja autorilt Lucinda Riley'lt (tunnen kaasa tõlkijale). Ma sõna otseses mõttes vedasin end läbi esimesest raamatust ("Maia lugu"), sest ma arvasin tõega, et kuna sarja on foorumites taevani kiidetud ja uusi osi pikkisilmi oodati, et ju peab seal midagi olema. MIDAGIGI. Aga nii puiselt konstrueeritud stoorit pole ma ammu lugenud. Imelik, et Varrak selle välja andis... Minu meelest võiks luua uue žanri - naiivkirjandus.
Pildi ilu kui muusika võlu
Jõudsin selgi aastal ära oodata oma "pildiraamatud". Raamat, mis suudab oma lausetega panna vaimusilma ette jooksma kujutluspildid, on hea raamat. Lugu, mis hargneb neil piltidel nagu meeleolu, mis tekib lemmikmuusikat kuulates, on väärt kaante vahele panemist. 10 minuti reegel võiks olla niisiis - kui esimese kümne minuti jooksul ühtki pilti jooksma ei hakka, siis ei hakkagi.
Minu viimane hea raamatu kogemus oli Justin Petrone "Minu Viljandi". Mees, kes tahab selles raamatus hirmasti kirjanikuks saada, on enese teadmata hakkama saanud palju enamaga: pildi joonistamisega lugejate ette. Iga peatükk on kui pilt pildis, taustal kõlamas mõni ambient pleilist. Väike osa Minu-sarja raamatutest küündib sinna, kus algab jutustamisoskus. Minu esimene selline tõsisem pildi ilu kogemus oli aga Harper Lee "Tappa laulurästast", mille tegevus toimus minu vaimusilmas Pärnus Tammsaare tänava majade hoovides, kus koll Radley elupaik oli just täpselt selle maja selle akna taga, mille kohta me lapsena uskusimegi, et sealt luurab meid päris koll, kes tahab mu venda ära varastada ... Viimase ja esimese hea raamatu vahele mahub mitmeidki häid pildiraamatuid. Üks, mis kohe meenub, on Viivi Luige "Varjuteater". Ma tunnen praegugi oma ninasõõrmetes selles raamatus kirjeldatud vanast riidekapist hoovavat raskepärase lõhnaõli lõhna. Meenuvad ka Heljo Männi ja Olivia Saare autobiograafilised raamatud, Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla" ...
Kui taolised "pildiraamatud" läbi saavad, on päris kahju. Et neid pole pikemaks, kauemaks, koguajaks. Olen sealt tabatud mõtteid või tulnud tundeid omale üles kirjutanud, et neid edasi mõelda ja tunnetada, just neist hakkavad hargnema raamatuvälised teekonnad minu kui lugeja jaoks.
Üks "hea raamatu" test veel. Olen märganud, et kui minu küsimusele "Kas oli ka hea raamat?" vastatakse "Kuidas võtta, oleneb, möö, ee, noo, et nagu noh" või "olen paremaid lugenud", siis pole vaja mul seda lugeda. Kui aga tuleb otsekohene ja kiire "Jah!" või "Väga hea raamat", siis tasub alati see ise ka ära lugeda. Või vähemasti 10 minutit testida...
Foto: Pixabay
Kommentaarid
Postita kommentaar