ELUGA KOOS

CIA Superior:What do we learn, Palmer? Chad Feldheimer:I dont know sir. CIA Superior:I don't fucking know either. Chad Feldheimer:I guess we learned, not to do it again. Chad Feldheimer:Yes sir. Chad Feldheimer:I'm fucked if I know what we did.
Päris imelik, aga ma olen oma eneseotsingutes tänaseks jõudnud nüüd sinna, hehee :-). See dialoog on pärit filmi "Burn After Reading" lõpukaadrist, kus tüübid CIA-st arutavad, et mis nad sellest kõigest nüüd õppisid ja tõdevad koos, et saaks kõigepealt üldse aru, mis valesti läks :-)

Abielu, mis lõppes minu juurest ära minemisega noorema juurde, ja pärast seda mu lühem suhe šamaaniga, mis lõppes tema poolt paralleelnaisepidamisega suhte viimases otsas ja kestis tema alkolismi saatel ning kust ma lõpuks ise ära tulin. Mõlemad mehed tekitasid minus tunde, et "ju on minul siis midagi viga", et tekib teine naine. Jällegi esimene rohkem kui teine, sest eksmehes oli suurt sisu, šamaani puhul vaid fassaad. Ongi vist see vahe, et…

Kui küsida inimese käest, kui rahul ta oma eluga on, siis osa vastuseid kaldub pigem sinnakanti, et elu on tavaline, normaalne, suur osa aga siiski pole oma eluga üldse rahul. Rahulolematus oma eluga on küllalt sümptomaatiline ja kui minna psühholoogi juurde, siis aasta pärast on ehk ka selge, mis rahulolematust täpsemalt põhjustab. Minule meeldib olla iseenda psühholoog, sest mul on oma rahulolematusele enamasti seletus olemas. Kui hinges kraabib või asjad hakkavad lausa nutma ajama, siis on seletus lähemal, kui ma arvatagi oskan. Kui julgen vaadata enda sisse, siis ma tean. Iseasi, kas seda ma ka muuta ja ravida oskan.

Kunagi abieluinimesena vaimustusin ma ühest USA kontseptist - marriagebuilders.com, mis rääkis täiesti puust ja punaseks, mismoodi üks kooselu toimib, mis seda ehitab ja mis hävitab. Ma olen omal nahal selle läbi proovinud ja see töötas kui kuld. Mulle on ka täiesti selge, miks mu abielu lagunes - sest me muutusime laisaks neid asju tegemast. Inimene on laisk. Vaimust…

Lugesin Mailis Repsi avameelset intervjuud ja tahtsin esimese hooga hüüatada - kuradi värdjas mees, jättis oma naise ja kuus last! Aga jäin hoopis mõttesse ja selle üle, kuidas Mailise lugu on tõestus ühele mõttele, mida ma mõnda aega mõelnud olen. Ma ei tea, kas sellele on teaduslikku tõestus, kuid Mailise lugu vähemasti toetab mu mõtet :-)

Minu mõte siis. Mehed ja naised arenevad ühte teed, aga eri tempoga mitte ainult puberteeti silmas pidades, vaid pea kogu elu. Tüdrukud jõuavad puberteeti poistest varem, saavad küpseks varem, ja elavad oma küpse naise elu ning lapsevanemaks olemisega seotud aja ka varem ära, muutudes ka keskealiseks varem - kõik toimub neil meestest varem. Mis eriti jabur - naised peaks selle loogika järgi ka varem surema, aga tühjagi, nad elavad oma mehed üle.

Miks juhtub nii tihti, et naised keskenduvad oma meeste asemel lastele? Sest nad on selleks ammu valmis, nad ei jaksa seda meest järele oodata. Miks on nii, et ükskõik mis olukorras valib naine üldjuhul la…