CIA Superior: What do we learn, Palmer?
Chad Feldheimer: I dont know sir.
CIA Superior: I don't fucking know either.
Chad Feldheimer: I guess we learned, not to do it again.
Chad Feldheimer: Yes sir.
Chad Feldheimer: I'm fucked if I know what we did.
Päris imelik, aga ma olen oma eneseotsingutes tänaseks jõudnud nüüd sinna, hehee :-). See dialoog on pärit filmi "Burn After Reading" lõpukaadrist, kus tüübid CIA-st arutavad, et mis nad sellest kõigest nüüd õppisid ja tõdevad koos, et saaks kõigepealt üldse aru, mis valesti läks :-)
Abielu, mis lõppes minu juurest ära minemisega noorema juurde, ja pärast seda mu lühem suhe šamaaniga, mis lõppes tema poolt paralleelnaisepidamisega suhte viimases otsas ja kestis tema alkolismi saatel ning kust ma lõpuks ise ära tulin. Mõlemad mehed tekitasid minus tunde, et "ju on minul siis midagi viga", et tekib teine naine. Jällegi esimene rohkem kui teine, sest eksmehes oli suurt sisu, šamaani puhul vaid fassaad. Ongi vist see vahe, et kui seda teeb igati munadega ja äge mees, siis sa hakkad mõtlema, et appi, mis ma tegin, mis ma oleksin saanud teisiti teha, ja selle teekonna ma ka läbisin. Kui sa aga oled sattunud sellise kõrvale, kel mune ega midagi, on üks kiivalt hoitud saladus ja igapäevane valetamine, siis saadki aru, et teekond iseendasse on ammuilma lõppenud ja enam ei ole asi minus. Mul polegi midagi viga! Mitte kui fucking midagi.
On tegelikult tore seda tagantjärgi avastada. Kes selle läbi teinud, saab aru, milline piin on enese kallal pidevalt juurelda, kui tegelikult polegi põhjust ja võiks selle asemel rahulikult elada. See võtab tohutult energiat. Lahutusest ülesaamise teekonnal avastasin ma enese kohta muidugi tohutus koguses asju, jõudsin igasuguste järeldusteni, sain jumalast selgelt aru, milline oli minu roll, kus ma valesti tegin. Ja seal see ka lõppes. Kõik, millest ma olen kirjutanud elugakoos.blogspot.com on olnudki see teekond. Eks ta kestab edasi, aga ammuilma pole see enam nii intensiivne, pigem on tegu finesside avastamisega. Selles mõttes jään ma oma seisukohale - kuna ma tegin selle läbi ja tean! -, et pärast lahkuminekut oma suurest mehest, ei tohiks omale kedagi kõrvale võtta, sest ta võib su teekonna ära solkida.
Ma usun, mu teekond oleks olnud sellevõrra rahulikum, ma oleksin nagunii jõudnud nende järeldusteni, milleni ma jõudsin, lihtsalt võibolla teisel moel. Teise mehe võtmine tekitas aga selle, et ma hakkasin juurdlema asjade üle, mille peale poleks üldse pidanud oma energiat kulutama, nagu näiteks see, et äkki ma olengi põhimõtteliselt sobimatu naine ükskõik mis mehele, et mu teele nüüd selline tegelane saadeti, kellega ei saanud kohe üldse läbi, kes oli sarijoodik ja paduvaletaja.
Ainus asi, mis ma sellest imelikust suhtest temaga avastasin, oli hoopis see, et kuidas sellise mehega koosolemine mõjus mu oma lastele ning kuidas minu ja laste vaheline suhe tegelikult pihta sai. Ja see oli valus. Seda on ühe lapse jaoks piin näha. Lapsed ei jäta kunagi oma ema, nad võitlevad su eest lõpuni välja, ja minu omad jäid minu kõrvale, kuniks ma sellest haigest kooslusest päriselt välja sain. Veel mitu plusspunkti mu eksmehele, kellega koos ma sellised võitlejad saanud olen.
Foto © silviarita, Pixabay
Kommentaarid
Postita kommentaar