Kui küsida inimese käest, kui rahul ta oma eluga on, siis osa vastuseid kaldub pigem sinnakanti, et elu on tavaline, normaalne, suur osa aga siiski pole oma eluga üldse rahul. Rahulolematus oma eluga on küllalt sümptomaatiline ja kui minna psühholoogi juurde, siis aasta pärast on ehk ka selge, mis rahulolematust täpsemalt põhjustab. Minule meeldib olla iseenda psühholoog, sest mul on oma rahulolematusele enamasti seletus olemas. Kui hinges kraabib või asjad hakkavad lausa nutma ajama, siis on seletus lähemal, kui ma arvatagi oskan. Kui julgen vaadata enda sisse, siis ma tean. Iseasi, kas seda ma ka muuta ja ravida oskan.
Kunagi abieluinimesena vaimustusin ma ühest USA kontseptist - marriagebuilders.com, mis rääkis täiesti puust ja punaseks, mismoodi üks kooselu toimib, mis seda ehitab ja mis hävitab. Ma olen omal nahal selle läbi proovinud ja see töötas kui kuld. Mulle on ka täiesti selge, miks mu abielu lagunes - sest me muutusime laisaks neid asju tegemast. Inimene on laisk. Vaimustused tulevad ja lähevad. Enamasti ei saa vaimustusest igapäevast harjumust, sest enne oleme jõudnud juba uuest mõttest vaimustuda. Nii läks ka meil. Puudus püsivus, arusaam, et mõne asja muutmiseks on vaja pikemat tööd. Inimest juhivad instinktid ja harjumused. Need kaks asja - kui neile piisavalt tähelepanu ei pööra - võivadki kõik ponnistused nurjata, sest kui meie instinktid viivad meid pidevalt ühte suunda ning halbade harjumuste väljajuurimiseks piisavalt vaeva ei näe, pole ühelgi vaimustunud hetkel kauemaks kui vaid hetkeks kohalolekut. Keha on nõrk ja vaim ka. Pidevalt. Võibolla ollakse ka juba sellises seisus oma kooseluga, et enam ei viitsigi pungestada.
Ma olen kuulnud seisukohta, et kui asi ei tule iseenesest, loomulikult, siis järelikult ei ole see õige asi. Olen tegelikult ja aastaid hiljem jätkuvalt veendunud, et see on just väga laisa inimese seisukoht. Päevavarga seisukoht. Vahel kuuled seda vormis "järelikult ei pidanud see nii minema". On üks ütlemine, mis mulle meeldib, sest see näitab, kui "kaugele" me tegelikult mõtleme, enne kui loobume. Öeldakse, et vastutuult kusta pole vaja. Ei ole vaja tõesti. Saad vastikult märjaks. Mida enamik inimesi selle peale teevad? Nad kas kusevad edasi või jätavad päris kusemata. Kuid märkamata jääb see, et selleks, et normaalselt kusta, tuleks end pärituult keerata. Ja mis on pärisuund? Toon elulise näite. Oletame, et sa ei tea, kuidas midagi lahendada, mingi suhteprobleem, mis käib ilgelt närvidele, teinekord isegi nii, et tunned, et oled täiega ummikus. Proovid üht, proovid teist - no ei õnnestu! Mul on selliseid kordi olnud elus kümneid. Pärisuunda keeramine oleks antud juhul number 1 kuulamine ja number 2 rääkimine. Just selles järjekorras. Pärisuund avaneb siis, kui sa teed esimesena lahti vastassuuna ja lased teise läbi. Ehk kuulad ära, mis tal öelda on. Nagu päriselt kuulad. Ja ei kaaguta ega mölise ega räägi parasjagu endast. Kuulamistehnikaid on võimalik õppida ja selliselt rakendada, et teine tõesti adub, et sa kuulasid ta ära ja said aru. Kuulamist olen ma elu jooksul õppinud, kuigi ega see mul sageli välja ikkagi tule, kuid vähemasti on teada, kust saab selle kohta lugeda, et end käsile võtta. Aga täiesti perse läheb asi üldjuhul siis, kui võtta algusest peale seisukoht, et "miks mina pean esimesena alustama". Alustab, kes alustab, sest see pole mitte võistlus, vaid elu küsimus, teie mõlema elu küsimus.
Inimene, kes tahab, et ta kooselu toimiks, võtab nn majaomaniku seisukoha, mitte aga päevavarga oma, kel suva, mis saama hakkab, ja suva, kes ta kõrval täna on või kuidas see inimene end homme tema kõrval tunneb.
Kui võtad omale mehe, siis on see sama, kui ostad omale maja suure krundiga ja garaažiga, kus seisab vägev auto, millel on mitmeliitrine turbomootor ja silindreid ka nii palju, kui vaja. Selle kõige eest tuleb ju hoolitseda. Üldiselt iga mees kuuleb oma auto mootori häält ehk et ta saab aru, kui asjad on tema hinges tuksis. Nainegi võiks õppida seda nägema. Kuulama mootori häält :-)
Kui saad omale naise, siis on sulle ulatatud sopilise ja mitmekorruselise lossi võtmed, kus on salakambreid, lisaks oled kauba peale saanud veimevaka, nipsasjad ja iluaia. See vajab samamoodi mehe silma. Iga naine teab, mis tal kus on ja miks ning millal tuleb oma valdustes midagi teha - meeski võiks end naise hingega kurssi viia, oleks oluliselt lihtsam mõista teda.
Kui naine hoolitseb mehe maja eest ja hoiab seda korras, siis mees hoolitseb naise maja eest ja hoiab seda korras. See on kahesuunaline tee, kus foorid ja liiklusmärgid on üles pannud vastava suuna omanik. Ja need ei pruugi olla samad mis teises suunas. Kuna sa ei sõida ainult oma teel, vaid vajad liiklemiseks ka vastassuunda, siis pead tundma liikluseeskirja.
Metafoorilises ja otseses mõttes oled maja/lossi ostes kirjutanud alla lepingule, mis sätestab, mille sa omale said ja mis sa sellega tegema pead. Pead teadma, kuidas selle eest hoolitseda, kuidas seal käia nii, et asju ära ei lõhu. Seda kõike õpetab sulle teinepool. Loss ja maja ei ole kuurid, mille eest ajad kord nädalas lund, et puid tuua. Minu arust on see omaniku metafoor koosellu ülekantuna päris hea - omanik olla on big deal. Võid olla ka korteri või firma omanik, nii või teisiti on see selge tahtmise ja meelega võetud kohustus. Paraku on elus aga nii, et osadel on omaniku hing, osadel mitte, ja isegi kui nad on soovinud omada midagi "oma" või "oma maja" ja saanud ka selle, siis hoolitsevad nad ikka selle kui puukuuri eest, lumelabidaga.
Kui ma iseenda sisse vaatan, ja end tõsisemalt kuulan, siis ma tean küll, kust tuleb uues üürikodus (küll majas) elades see sisemine rahutus ja juurtetu olek, ma ei saa kohati üldse aru, kuhu ma kuulun - aga minus räägib omaniku hing. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ja see on mulle hea sõnum.
Kunagi abieluinimesena vaimustusin ma ühest USA kontseptist - marriagebuilders.com, mis rääkis täiesti puust ja punaseks, mismoodi üks kooselu toimib, mis seda ehitab ja mis hävitab. Ma olen omal nahal selle läbi proovinud ja see töötas kui kuld. Mulle on ka täiesti selge, miks mu abielu lagunes - sest me muutusime laisaks neid asju tegemast. Inimene on laisk. Vaimustused tulevad ja lähevad. Enamasti ei saa vaimustusest igapäevast harjumust, sest enne oleme jõudnud juba uuest mõttest vaimustuda. Nii läks ka meil. Puudus püsivus, arusaam, et mõne asja muutmiseks on vaja pikemat tööd. Inimest juhivad instinktid ja harjumused. Need kaks asja - kui neile piisavalt tähelepanu ei pööra - võivadki kõik ponnistused nurjata, sest kui meie instinktid viivad meid pidevalt ühte suunda ning halbade harjumuste väljajuurimiseks piisavalt vaeva ei näe, pole ühelgi vaimustunud hetkel kauemaks kui vaid hetkeks kohalolekut. Keha on nõrk ja vaim ka. Pidevalt. Võibolla ollakse ka juba sellises seisus oma kooseluga, et enam ei viitsigi pungestada.
Ma olen kuulnud seisukohta, et kui asi ei tule iseenesest, loomulikult, siis järelikult ei ole see õige asi. Olen tegelikult ja aastaid hiljem jätkuvalt veendunud, et see on just väga laisa inimese seisukoht. Päevavarga seisukoht. Vahel kuuled seda vormis "järelikult ei pidanud see nii minema". On üks ütlemine, mis mulle meeldib, sest see näitab, kui "kaugele" me tegelikult mõtleme, enne kui loobume. Öeldakse, et vastutuult kusta pole vaja. Ei ole vaja tõesti. Saad vastikult märjaks. Mida enamik inimesi selle peale teevad? Nad kas kusevad edasi või jätavad päris kusemata. Kuid märkamata jääb see, et selleks, et normaalselt kusta, tuleks end pärituult keerata. Ja mis on pärisuund? Toon elulise näite. Oletame, et sa ei tea, kuidas midagi lahendada, mingi suhteprobleem, mis käib ilgelt närvidele, teinekord isegi nii, et tunned, et oled täiega ummikus. Proovid üht, proovid teist - no ei õnnestu! Mul on selliseid kordi olnud elus kümneid. Pärisuunda keeramine oleks antud juhul number 1 kuulamine ja number 2 rääkimine. Just selles järjekorras. Pärisuund avaneb siis, kui sa teed esimesena lahti vastassuuna ja lased teise läbi. Ehk kuulad ära, mis tal öelda on. Nagu päriselt kuulad. Ja ei kaaguta ega mölise ega räägi parasjagu endast. Kuulamistehnikaid on võimalik õppida ja selliselt rakendada, et teine tõesti adub, et sa kuulasid ta ära ja said aru. Kuulamist olen ma elu jooksul õppinud, kuigi ega see mul sageli välja ikkagi tule, kuid vähemasti on teada, kust saab selle kohta lugeda, et end käsile võtta. Aga täiesti perse läheb asi üldjuhul siis, kui võtta algusest peale seisukoht, et "miks mina pean esimesena alustama". Alustab, kes alustab, sest see pole mitte võistlus, vaid elu küsimus, teie mõlema elu küsimus.
Inimene, kes tahab, et ta kooselu toimiks, võtab nn majaomaniku seisukoha, mitte aga päevavarga oma, kel suva, mis saama hakkab, ja suva, kes ta kõrval täna on või kuidas see inimene end homme tema kõrval tunneb.
Kui võtad omale mehe, siis on see sama, kui ostad omale maja suure krundiga ja garaažiga, kus seisab vägev auto, millel on mitmeliitrine turbomootor ja silindreid ka nii palju, kui vaja. Selle kõige eest tuleb ju hoolitseda. Üldiselt iga mees kuuleb oma auto mootori häält ehk et ta saab aru, kui asjad on tema hinges tuksis. Nainegi võiks õppida seda nägema. Kuulama mootori häält :-)
Kui saad omale naise, siis on sulle ulatatud sopilise ja mitmekorruselise lossi võtmed, kus on salakambreid, lisaks oled kauba peale saanud veimevaka, nipsasjad ja iluaia. See vajab samamoodi mehe silma. Iga naine teab, mis tal kus on ja miks ning millal tuleb oma valdustes midagi teha - meeski võiks end naise hingega kurssi viia, oleks oluliselt lihtsam mõista teda.
Kui naine hoolitseb mehe maja eest ja hoiab seda korras, siis mees hoolitseb naise maja eest ja hoiab seda korras. See on kahesuunaline tee, kus foorid ja liiklusmärgid on üles pannud vastava suuna omanik. Ja need ei pruugi olla samad mis teises suunas. Kuna sa ei sõida ainult oma teel, vaid vajad liiklemiseks ka vastassuunda, siis pead tundma liikluseeskirja.
Metafoorilises ja otseses mõttes oled maja/lossi ostes kirjutanud alla lepingule, mis sätestab, mille sa omale said ja mis sa sellega tegema pead. Pead teadma, kuidas selle eest hoolitseda, kuidas seal käia nii, et asju ära ei lõhu. Seda kõike õpetab sulle teinepool. Loss ja maja ei ole kuurid, mille eest ajad kord nädalas lund, et puid tuua. Minu arust on see omaniku metafoor koosellu ülekantuna päris hea - omanik olla on big deal. Võid olla ka korteri või firma omanik, nii või teisiti on see selge tahtmise ja meelega võetud kohustus. Paraku on elus aga nii, et osadel on omaniku hing, osadel mitte, ja isegi kui nad on soovinud omada midagi "oma" või "oma maja" ja saanud ka selle, siis hoolitsevad nad ikka selle kui puukuuri eest, lumelabidaga.
Kui ma iseenda sisse vaatan, ja end tõsisemalt kuulan, siis ma tean küll, kust tuleb uues üürikodus (küll majas) elades see sisemine rahutus ja juurtetu olek, ma ei saa kohati üldse aru, kuhu ma kuulun - aga minus räägib omaniku hing. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ja see on mulle hea sõnum.
Kommentaarid
Postita kommentaar