Lugesin Mailis Repsi avameelset intervjuud ja tahtsin esimese hooga hüüatada - kuradi värdjas mees, jättis oma naise ja kuus last! Aga jäin hoopis mõttesse ja selle üle, kuidas Mailise lugu on tõestus ühele mõttele, mida ma mõnda aega mõelnud olen. Ma ei tea, kas sellele on teaduslikku tõestus, kuid Mailise lugu vähemasti toetab mu mõtet :-)
Minu mõte siis. Mehed ja naised arenevad ühte teed, aga eri tempoga mitte ainult puberteeti silmas pidades, vaid pea kogu elu. Tüdrukud jõuavad puberteeti poistest varem, saavad küpseks varem, ja elavad oma küpse naise elu ning lapsevanemaks olemisega seotud aja ka varem ära, muutudes ka keskealiseks varem - kõik toimub neil meestest varem. Mis eriti jabur - naised peaks selle loogika järgi ka varem surema, aga tühjagi, nad elavad oma mehed üle.
Miks juhtub nii tihti, et naised keskenduvad oma meeste asemel lastele? Sest nad on selleks ammu valmis, nad ei jaksa seda meest järele oodata. Miks on nii, et ükskõik mis olukorras valib naine üldjuhul lapsed? Sest nad näevad, et nad ei saa meeste peale kindlad olla. Naised on valmis seda vankrit üksi vedama, sest nad tajuvad, et nemad on selleks valmis. See on nende eluülesanne. Miks jahutakse aina sellest, et naine ei pööra oma mehele laste kõrvalt piisavalt tähelepanu? Sest vaatamata sellele, et naised on kõvad multitaskerid, ei tule nad toime enese emotsionaalse jagamisega, sest nad täidavad samal ajal oma eluülesannet - emaks olemist. Ükski mees ei saa sellest aru. Ja arusaamatuses võetakse omale noorem naine, kel pole veel lapsi. See on ülimalt loogiline. Mehed ei toeta oma naisi selles eluülesandes lihtsalt sellepärast, et nemad pole kunagi multitaskerid olnud ja nad pole ka sealmaal oma arenemises, et olla kuskil veel kellegi jaoks olemas peale iseenda. Seda ei saa pahaks panna ilmselt kohe üldse mitte.
Kui naine saab lapsed suureks kasvatatud ja kui ta on nendega päevast päeva ise pidanud tegelema, siis on ka päris loogiline, et naisel kaob pind jalge alt, kui lapsed kodunt oma elu elama lendavad. Tühja pesa sündroomiga koos hakkab uksele koputama ka eelmenopaus. Need kaks asja, eriti see viimane, on meestele juba nii hirmutav asjad, et nad lihtsalt jooksevad uksest välja. Miks on nii, et mehed saavad üldjuhul suuremate lastega paremini hakkama kui päris pisikestega? Sest selleks ajaks on nad valmis olema isad. Nad on selleks ajaks sinna jõudnud. Täiskasvanud tütred pöörduvad oma isade poole sagedamini kui emade poole, sest emaülesanne - viia ta naiseikka - on täidetud, nüüd uus ülesanne - kuidas teda noore naisena turvata - on juba isa ülesanne, ja väga paljud mehed saavad sellega hakkama. Mehe tähelepanu on siis oma lastel.
Samal ajal toimub oma naisega midagi eriskummalist. Aga ei midagi ebatavalist - naised hakkavad siis tajuma uut eluetappi ja selleks on eelmenopaus. Aeg, mil endast annavad märku harvemaks jäävad päevad, kuumahood, öised higistamised ja muud asjad. Ükski naine ei võta seda "rahulikult". Kahjuks on naine sel ajal jällegi üksi. Suurte laste kõrvalt ei saa mees enamasti aru, mis naisega nüüd lahti on. Peaks omale vist normaalsema naise leidma. Ja selliseid on turul palju. Oi, kui palju! Suurte laste kõrvalt on alati aega ringi vaadata. Ja kui on veel selline suhe, nagu Mailisel ja tema läti mehel oli, kus üksteist nähakse harva ja isa ei ole igapäevane nähtus kodus, siis seda enam on aega.
Ühesõnaga, miks ei tule paarisuhtest teinekord midagi välja? Sest naine täidab oma aktiivsema aja emaks olemisega seonduvat ja mees samal ajal otsib veel naist. Minu meelest otsivad paljud mehed seda kuni selleni välja, kui naisel on emaks olemine peaaegu tehtud ehk siis sinnamaani, kus naisest saab keskealine naine. Paljud naised jäävad siis oma meest ootama - mil see oma "sarved maha jookseb". Neil ütlemistel on oma bioloogiline tõepõhi all. Miks ei lähe paljud naised oma selliste meeste juurest ära? Suur küsimus. Aga ilmselt sellepärast, et soovis "küll mu mees maha rahuneb ja muutub" on samuti mingi tõetera sees. Bioloogiline nimelt. Enamasti nad jooksevad oma sarved maha ja hakkavad siis millalgi oma naist ka märkama, ning rääkima suurejoonelisi lugusid sellest, kuidas nad "vot sinuga vanaks saavad". Äge elu. Mõlema vaatevinklist.
Me võime numbriliselt ühevanused olla, aga oma eluülesannete osas me seda ei ole. See on error, mida ükski testija koodist välja ei noki, olgu ta mees või naine - see testija siis.
Minu mõte siis. Mehed ja naised arenevad ühte teed, aga eri tempoga mitte ainult puberteeti silmas pidades, vaid pea kogu elu. Tüdrukud jõuavad puberteeti poistest varem, saavad küpseks varem, ja elavad oma küpse naise elu ning lapsevanemaks olemisega seotud aja ka varem ära, muutudes ka keskealiseks varem - kõik toimub neil meestest varem. Mis eriti jabur - naised peaks selle loogika järgi ka varem surema, aga tühjagi, nad elavad oma mehed üle.
Miks juhtub nii tihti, et naised keskenduvad oma meeste asemel lastele? Sest nad on selleks ammu valmis, nad ei jaksa seda meest järele oodata. Miks on nii, et ükskõik mis olukorras valib naine üldjuhul lapsed? Sest nad näevad, et nad ei saa meeste peale kindlad olla. Naised on valmis seda vankrit üksi vedama, sest nad tajuvad, et nemad on selleks valmis. See on nende eluülesanne. Miks jahutakse aina sellest, et naine ei pööra oma mehele laste kõrvalt piisavalt tähelepanu? Sest vaatamata sellele, et naised on kõvad multitaskerid, ei tule nad toime enese emotsionaalse jagamisega, sest nad täidavad samal ajal oma eluülesannet - emaks olemist. Ükski mees ei saa sellest aru. Ja arusaamatuses võetakse omale noorem naine, kel pole veel lapsi. See on ülimalt loogiline. Mehed ei toeta oma naisi selles eluülesandes lihtsalt sellepärast, et nemad pole kunagi multitaskerid olnud ja nad pole ka sealmaal oma arenemises, et olla kuskil veel kellegi jaoks olemas peale iseenda. Seda ei saa pahaks panna ilmselt kohe üldse mitte.
Kui naine saab lapsed suureks kasvatatud ja kui ta on nendega päevast päeva ise pidanud tegelema, siis on ka päris loogiline, et naisel kaob pind jalge alt, kui lapsed kodunt oma elu elama lendavad. Tühja pesa sündroomiga koos hakkab uksele koputama ka eelmenopaus. Need kaks asja, eriti see viimane, on meestele juba nii hirmutav asjad, et nad lihtsalt jooksevad uksest välja. Miks on nii, et mehed saavad üldjuhul suuremate lastega paremini hakkama kui päris pisikestega? Sest selleks ajaks on nad valmis olema isad. Nad on selleks ajaks sinna jõudnud. Täiskasvanud tütred pöörduvad oma isade poole sagedamini kui emade poole, sest emaülesanne - viia ta naiseikka - on täidetud, nüüd uus ülesanne - kuidas teda noore naisena turvata - on juba isa ülesanne, ja väga paljud mehed saavad sellega hakkama. Mehe tähelepanu on siis oma lastel.
Samal ajal toimub oma naisega midagi eriskummalist. Aga ei midagi ebatavalist - naised hakkavad siis tajuma uut eluetappi ja selleks on eelmenopaus. Aeg, mil endast annavad märku harvemaks jäävad päevad, kuumahood, öised higistamised ja muud asjad. Ükski naine ei võta seda "rahulikult". Kahjuks on naine sel ajal jällegi üksi. Suurte laste kõrvalt ei saa mees enamasti aru, mis naisega nüüd lahti on. Peaks omale vist normaalsema naise leidma. Ja selliseid on turul palju. Oi, kui palju! Suurte laste kõrvalt on alati aega ringi vaadata. Ja kui on veel selline suhe, nagu Mailisel ja tema läti mehel oli, kus üksteist nähakse harva ja isa ei ole igapäevane nähtus kodus, siis seda enam on aega.
Ühesõnaga, miks ei tule paarisuhtest teinekord midagi välja? Sest naine täidab oma aktiivsema aja emaks olemisega seonduvat ja mees samal ajal otsib veel naist. Minu meelest otsivad paljud mehed seda kuni selleni välja, kui naisel on emaks olemine peaaegu tehtud ehk siis sinnamaani, kus naisest saab keskealine naine. Paljud naised jäävad siis oma meest ootama - mil see oma "sarved maha jookseb". Neil ütlemistel on oma bioloogiline tõepõhi all. Miks ei lähe paljud naised oma selliste meeste juurest ära? Suur küsimus. Aga ilmselt sellepärast, et soovis "küll mu mees maha rahuneb ja muutub" on samuti mingi tõetera sees. Bioloogiline nimelt. Enamasti nad jooksevad oma sarved maha ja hakkavad siis millalgi oma naist ka märkama, ning rääkima suurejoonelisi lugusid sellest, kuidas nad "vot sinuga vanaks saavad". Äge elu. Mõlema vaatevinklist.
Me võime numbriliselt ühevanused olla, aga oma eluülesannete osas me seda ei ole. See on error, mida ükski testija koodist välja ei noki, olgu ta mees või naine - see testija siis.
Kommentaarid
Postita kommentaar