Lahutades saad järsku aru, kui suur on sinu suguselts. Jutud sinu lahutusest on jõudnud pere lähemasse ja kaugemasse nurka ning oma urust poevad välja ka need, keda sa näed ainult matustel ja laulupeol, kui sedagi. Kas oled neile sellest ise teatanud või liigub info traati pidi ise, igatahes jõuab see igale poole, tekitades paraja furoori. Uudis ju - kollane veel pealekauba.
Sugulased jagunevad üldjuhul kaheks. Lähemad sugulased, kes suuremal või vähemal määral on siiski suures šokis. Mida ausamalt sa nendega räägid, seda kergem on sul ja neil. Vanemad, õed-vennad, ämmad-äiad, ka tädid-onud või nende lapsed on enamasti see ring, kes vajavad selgitusi, et mõista. Nende seas on toetajaid, kuid ole valmis ka selleks, et mõistmisest jääb väheks, sest mõne meelest on lahutus perekonnas suur häbi. "Kuidas ma nüüd inimestele silma vaatan!?" võib sind üllatada päris perseli.
Kuna sa varem või hiljem ei pääse sugulastele selgitamisest, siis siit kohe NÕUANNE #1 Mõtle oma lugu läbi, tee sellest lühem versioon ja jää selle juurde. Püüa detailidesse mitte laskuda. Kõigile räägi üht ja sedasama versiooni, isegi kui on kiusatus sellest kõrvale kalduda. Miks?
1. Sest mida rohkem on sul erinevaid versioone oma loost, sest "vägevamat" lahutuslugu hiljem kuuled ja siis on sul juba keeruline neid helistamisi arukalt juhtida. Sest sugulased - ülla-ülla! - suhtlevad omavahel ja sinu "versioonid" hakkavad nii pea, kui need lendu lased, elama oma elu. Neid täiendatakse, tõlgendatakse, ja tõlgendatakse lõhki.
2. Lühem versioon viib sellest detailid. Detailid puudutavad enamasti eksi bitchimist. Ja see kiusatus tuleb, oo, kuidas tuleb! Sinu eks on sel hetkel ju ilmselgelt maailma kõige suurem jobu. See läheb aga käest ära. Sa jääd sinna kinni ja sugulased ka. Praegusel hetkel pole sinu juures nagunii täit selgust, mis juhtus või mis viis millenigi, mis oli põhjus, mis tagajärg, mis oli sinu roll ja vastutus, mis tema jne. Selgem arusaam lahutusest jõuab sinuni umbes aasta pärast, ja kui oled sugulastele lendu lasknud loo, milles sinu eks on üks nõmedikkude nõmedik, et ta minema läks või et sina tema juurest lahkusid, siis on aasta pärast keeruline seda lugu ümber jutustama hakata. Kui lahutusloo keskpunkti ei saa asetada vägivaldset inimest, kurjategijat, vägistajat, alkohoolikut või narkomaani, kellest pääsemiseks pole muud teed kui lahutada, siis on sinu loos alati vähemalt kaks poolt ja 50 halli varjundit.
NÕUANNE #2 Ole aus ja räägi, mis juhtus. Sugulastele rääkimise eesmärk ei olegi niivõrd see, et nad mõistaksid sinu lugu sügavuti (sest vaevalt sa seda isegi pulkadeni mõistad), kuivõrd anda neile võimalus lihtsalt olla sulle toeks, ja teavitada neid. Lähemate sugulaste seast tuleb toetus kindlasti, kuid ole valmis üllatusteks, kui loodad toetama asumist neilt, kellelt see võiks loogiliselt tulla. Su oma vanemadki ei pruugi esialgu toetama asuda, rääkimata ämmast-äiast, kellega sa said ehk superhästi läbi. Selle ringi sugulaste seast sai minu mõistjaks ja toetajaks hoopis minu tädi. Tagantjärele pole imestada, see naine on mind hoidnud lapsest peale - ehkki loogiliselt oleks oodanud toetust hoopis näiteks emalt.
Väike kõrvalepõige. Üht asja oleks sul tark ka ise mõista oma vanemate ja ämmade-äiade kohta. Teie lahutus on neile suur šokk, nad ei oska sellega toime tulla. See selgub õige pea erinevatest jutuajamistest, kus esiteks kuuled seda, kuidas "neil on ka raskeid aegu olnud, aga nad pole isegi mõelnud lahutamise peale", teiseks seda "et äkki see läheb teil mööda, elate natuke eraldi ja lepite ära", ja lõpuks seda, et "mina ei saa aru, miks te seda (meile) teete". Versioone on erinevaid. Selleks aga, et nad saaksid olla sulle toeks, või et üldse anda neile see võimalus, siis olegi aus, räägi, mis juhtus. Need reaktsioonid vaibuvad. Toeks olemine viib sugulasteni ka tasapisi mõistmise selle kohta, mis juhtus.
NÕUANNE #3 Rahulda kõigi sugulaste uudishimu. Olenevalt muidugi sugulastest, kellest mõni võib tõepoolest helistada ja küsida "kuidas sa end tunned nüüd, kas ma saan midagi teha?", kannustab enamikku neist siiski uudishimu - nii et ole valmis telefonikõnedeks, mis algavad küsimusega "mis juhtus?", aga mitte "kuidas sa end tunned?"... Üldjuhul võid siin end rahulikult tunda: umbes pooled neist helistavadki ühe korra ja järgime kord näed neid matustel. Või laulupeol.
Ja viimaks NÕUANNE #4 Kogu selle sugulaste tohuvabohu juures ära unusta aga iseennast - see on KÕIGE TÄHTSAM! Kui sa ikkagi tunned, et sa ei taha sugulastega just praegu suhelda, siis ära suhtle. Sinu mure ei ole neid teenindada. Mitte kui midagi ei juhtu, kui sa kellegi numbrit ekraanil nähes lihtsalt tuima paned. Ja mitte kui midagi ei juhtu, kui sa ei lähe kellegi küllakutse peale kohale, vaid jääd koju. Kui tunned, et oled tõepoolest valmis, alles siis on õige aeg sugulastega tegelda.
Ehk siis kokkuvõttes:
1. Sina loed esimesena ja sina räägid asjast alles siis, kui oled valmis.
2. Mõtle oma lugu läbi, lühenda seda ja jää selle juurde. Ole aus.
3. Rahulda kõigi uudishimu.
Ja elu saab kröömike kergem!
Sugulased jagunevad üldjuhul kaheks. Lähemad sugulased, kes suuremal või vähemal määral on siiski suures šokis. Mida ausamalt sa nendega räägid, seda kergem on sul ja neil. Vanemad, õed-vennad, ämmad-äiad, ka tädid-onud või nende lapsed on enamasti see ring, kes vajavad selgitusi, et mõista. Nende seas on toetajaid, kuid ole valmis ka selleks, et mõistmisest jääb väheks, sest mõne meelest on lahutus perekonnas suur häbi. "Kuidas ma nüüd inimestele silma vaatan!?" võib sind üllatada päris perseli.
Kuna sa varem või hiljem ei pääse sugulastele selgitamisest, siis siit kohe NÕUANNE #1 Mõtle oma lugu läbi, tee sellest lühem versioon ja jää selle juurde. Püüa detailidesse mitte laskuda. Kõigile räägi üht ja sedasama versiooni, isegi kui on kiusatus sellest kõrvale kalduda. Miks?
1. Sest mida rohkem on sul erinevaid versioone oma loost, sest "vägevamat" lahutuslugu hiljem kuuled ja siis on sul juba keeruline neid helistamisi arukalt juhtida. Sest sugulased - ülla-ülla! - suhtlevad omavahel ja sinu "versioonid" hakkavad nii pea, kui need lendu lased, elama oma elu. Neid täiendatakse, tõlgendatakse, ja tõlgendatakse lõhki.
2. Lühem versioon viib sellest detailid. Detailid puudutavad enamasti eksi bitchimist. Ja see kiusatus tuleb, oo, kuidas tuleb! Sinu eks on sel hetkel ju ilmselgelt maailma kõige suurem jobu. See läheb aga käest ära. Sa jääd sinna kinni ja sugulased ka. Praegusel hetkel pole sinu juures nagunii täit selgust, mis juhtus või mis viis millenigi, mis oli põhjus, mis tagajärg, mis oli sinu roll ja vastutus, mis tema jne. Selgem arusaam lahutusest jõuab sinuni umbes aasta pärast, ja kui oled sugulastele lendu lasknud loo, milles sinu eks on üks nõmedikkude nõmedik, et ta minema läks või et sina tema juurest lahkusid, siis on aasta pärast keeruline seda lugu ümber jutustama hakata. Kui lahutusloo keskpunkti ei saa asetada vägivaldset inimest, kurjategijat, vägistajat, alkohoolikut või narkomaani, kellest pääsemiseks pole muud teed kui lahutada, siis on sinu loos alati vähemalt kaks poolt ja 50 halli varjundit.
NÕUANNE #2 Ole aus ja räägi, mis juhtus. Sugulastele rääkimise eesmärk ei olegi niivõrd see, et nad mõistaksid sinu lugu sügavuti (sest vaevalt sa seda isegi pulkadeni mõistad), kuivõrd anda neile võimalus lihtsalt olla sulle toeks, ja teavitada neid. Lähemate sugulaste seast tuleb toetus kindlasti, kuid ole valmis üllatusteks, kui loodad toetama asumist neilt, kellelt see võiks loogiliselt tulla. Su oma vanemadki ei pruugi esialgu toetama asuda, rääkimata ämmast-äiast, kellega sa said ehk superhästi läbi. Selle ringi sugulaste seast sai minu mõistjaks ja toetajaks hoopis minu tädi. Tagantjärele pole imestada, see naine on mind hoidnud lapsest peale - ehkki loogiliselt oleks oodanud toetust hoopis näiteks emalt.
Väike kõrvalepõige. Üht asja oleks sul tark ka ise mõista oma vanemate ja ämmade-äiade kohta. Teie lahutus on neile suur šokk, nad ei oska sellega toime tulla. See selgub õige pea erinevatest jutuajamistest, kus esiteks kuuled seda, kuidas "neil on ka raskeid aegu olnud, aga nad pole isegi mõelnud lahutamise peale", teiseks seda "et äkki see läheb teil mööda, elate natuke eraldi ja lepite ära", ja lõpuks seda, et "mina ei saa aru, miks te seda (meile) teete". Versioone on erinevaid. Selleks aga, et nad saaksid olla sulle toeks, või et üldse anda neile see võimalus, siis olegi aus, räägi, mis juhtus. Need reaktsioonid vaibuvad. Toeks olemine viib sugulasteni ka tasapisi mõistmise selle kohta, mis juhtus.
NÕUANNE #3 Rahulda kõigi sugulaste uudishimu. Olenevalt muidugi sugulastest, kellest mõni võib tõepoolest helistada ja küsida "kuidas sa end tunned nüüd, kas ma saan midagi teha?", kannustab enamikku neist siiski uudishimu - nii et ole valmis telefonikõnedeks, mis algavad küsimusega "mis juhtus?", aga mitte "kuidas sa end tunned?"... Üldjuhul võid siin end rahulikult tunda: umbes pooled neist helistavadki ühe korra ja järgime kord näed neid matustel. Või laulupeol.
Ja viimaks NÕUANNE #4 Kogu selle sugulaste tohuvabohu juures ära unusta aga iseennast - see on KÕIGE TÄHTSAM! Kui sa ikkagi tunned, et sa ei taha sugulastega just praegu suhelda, siis ära suhtle. Sinu mure ei ole neid teenindada. Mitte kui midagi ei juhtu, kui sa kellegi numbrit ekraanil nähes lihtsalt tuima paned. Ja mitte kui midagi ei juhtu, kui sa ei lähe kellegi küllakutse peale kohale, vaid jääd koju. Kui tunned, et oled tõepoolest valmis, alles siis on õige aeg sugulastega tegelda.
Ehk siis kokkuvõttes:
1. Sina loed esimesena ja sina räägid asjast alles siis, kui oled valmis.
2. Mõtle oma lugu läbi, lühenda seda ja jää selle juurde. Ole aus.
3. Rahulda kõigi uudishimu.
Ja elu saab kröömike kergem!
Kommentaarid
Postita kommentaar