Mis ei vii sind lahutuse järel edasi, vaid pigem tagasi

1. Endale pidev kinnitamine, et sa saad sellega hakkama. Pole vaja olla kohe tugev. Pikas perspektiivis muidugi saad hakkama, aga luba endale olla kurb, vihane, masendunud, meeleheitel just siis, kui need tunded sind valdavad. Nende tunnete läbielamine on puhastav ja keha vabastav, nende allasurumine viib aga lõpuks depressioonini.

2. Iga hinna eest lootmine, et see on mingi nõme uni, küll eks võtab aru pähe ja tuleb tagasi. Ei tule. Kui sul on selgem hetk, saad ehk aru, et sa ei tahagi, et ta tagasi tuleks, sest ta tegi sulle ikka roppu moodi haiget.

3. Oma sugulastega kaasa kurtmine. Pärast lahutust saad aru, kui suur on tegelikult sinu suguselts! Telefon heliseb vahetpidamata. See on sugulastele suur šokk ja nad ei saa sellest aru. Muidugi ei saa — nad elavad eemal ja sa näed neid vaid matustel ja laulupeol. Pidev põhjendamine, seletamine ja teemal tuututamine viib su alati alguspunkti tagasi ning ahvatleb eksist halba rääkima. Võibolla mõnd see aitab, minule mõjus see lõppkokkuvõttes halvasti. Mingi aeg ma tahtsin oma eksi halvas valguses näidata, et endal oleks vähekenegi parem, aga see tekitab moonutatud reaalsuse ja seda ei ole vaja, sest ta on ikkagi su laste isa ja aidanud luua nende ja meie ühist elu. Sel ajal ei ole sinu ülesanne sugulasi rahustada ja neid aidata — pööra oma silm, nagu Sauron seda tegi, teadlikult enda sisse ja püsi seal. Ole mõnda aega see "paha", kes ei taha sugulasi teenindada.

4. Söömine. Magusa söömine. Ülesöömine. No mitte midagi ei aidanud. Minul tekkis sel ajal ka täielik isutus ja ma pidin end sööma sundima. Kaal näitas iga korraga aina ilusamaid numbreid, kuniks mul hakkas füüsiliselt halb. Siis võtsin ette sefiirikorvikesed, pitsad, burksid jms, ning hakkas veel halvem. Kui pole isu, siis lihtsalt pole. See on mööduv nähtus.

5. Kiirelt endale uue kaaslase leidmine. Kuna sa ei taha üksi olla, õieti ei oskagi, siis otsid pea kohe omale kellegi, kes võiks tulla su voodit soojendama. See on inimlik, sest sa vajad lähedust ja kinnitust, et sa pole naisena päris persekukkunud. Kahjuks teeb see asja ainult hullemaks, sest kiirelt minnakse laiali, ja üks pisike valu lisandub su suurele valule. Sa oled nii katki, et nagunii pole sust õiget inimest, rääkimata mingist võimalusest luua uut suhet. Liiatigi ei ole see aus teise vastu. Aga enamik teevad selle rumala sammu ja enamik saavad tagantjärele aru, kui idiootlik see oli. Lase endal olla üksi ja paraneda.

6. Iga hinna eest väljas käimine ja mööda pidusid traageldamine. Jah, aitab ehk korra-paar, saad oma hulluelult pilgu eemale, aga esiteks ei viitsi keegi peol kuulata su jamasid, sest niikuinii ei oska sa muust sel ajal rääkida, ja teiseks pole sul tegelikult ka õiget tuju pidutseda. Sa oled sõna otseses mõttes ilonpilaaja. Ole parem kodus, lammuta elamist laiali või mine loodusesse.

7. Hulluste otsimine. Võtan koerad (endal on kolm kassi), müün selle maja, ostan uue, kolin Aasiasse, lähen kloostrisse nunnaks, proovin narkootikume, teen oma tätoveeringu, ajan end kiilaks. Keha tahab põgeneda. Proovida ju võib, aga see ajab su peast segi, mida sa niigi juba oled. Sul on üks keha, ära vii seda veel suuremasse stressi.

8. Eestis ilmunud lahutusteemaliste raamatute lugemine. Täielik kräpp. Suurem osa netimaterjalist on ka jama, kuigi mõni asi võib sind ka kõnetada. Et tähelepanu on nulli ligi, siis ei saa ka niisama lugeda, telekat vaadata, filme nautida, sest sul ei jagu selleks kannatlikkust. Ongi hea, lammuta kappe, sordi elamist, mine loodusesse või trenni (aitab suure füüsilise koormusega trenn või jooga). Hiljem, kui oled juba rahunenud, leiad iseenesest üles ka raamatud, mis sind aitavad edasi. Enamasti ei pasunda need enam lahutusest, vaid juba sellest, kuidas ennast aidata üldisemas mõttes.

9. Eksabikaasaga tihedalt suhtlemine. Võib olla, et temagi otsib kontakti, aga siin tuleks hambad ristis eemal olla. Tihe suhtlus saadab ajule segaseid signaale (äkki me lepime ära?, äkki…) Mida vähem on suhtlust, seda parem on paraneda. Öeldakse, et nullsuhtlust on teinekord parim viis purunenud suhtest ülesaamiseks.

10. Kujutelm, et kui on möödas esimesed kolm-neli kuud, siis elu normaliseerub. Normaalne ei ole elu veel kaua. Esimesed kolm-neli kuud on enamiku lahkuläinute jaoks nagu must auk. See on leinaperiood, mil ei oodatagi sinult mingeid vägitegusid ega kangelaseks olemist (kes ootab, on lollakas), nii et anna endale teadlikult armu. Lase endal olla, leina. Kõik, mis tunned, et aitab, seda kasuta. Mis sind ei näi teenivat, viska ära.

See on suur hingeline revisjon, mis siis alanud on ja see kestab veel pikalt, minnes aja möödudes konkreetsemaks ja kergemaks, selgemaks, aga endine ei ole enam elu kunagi. See protsess muudab sind pöörasel moel ja kui saabub kord hetk, mil võid öelda, et lahutus ei torka enam, kui sellele mõtled, siis oled 100% teine inimene — parem, ilusam, kogenum, targem, tugevam, tasakaalukam, abivalmim ja väekam.

Kuskil poole aasta möödudes taipad midagi, mis teeb edasisammu jõudsamaks ja meele rõõmsamaks — sa saad teha täpselt seda, mida tahad, millal tahad ja kuidas. Mõeldes ainult iseendale. See on võimas tunne ja taipamine.

(See on osa artiklist, mis on ilmunud ka tervispluss.ee lehel)