Oled sa vahel vaadanud selle ütlemise sisse ja taha? Mida sellega üldse öeldakse sulle?
Aja möödudes läheb valu väiksemaks, aga tegelikult ei paranda aeg mingeid haavu, vastupidi - ta katab need koleda koorikuga ja iga kord, kui end vastu seda haava ära lööd, tuleb kärn maha ja sa veritsed jällegi.
Aeg parandab haavad on üks halvimaid ütlemisi üldse, sest aeg ise ei tee mitte midagi muud, kui ainult liigub. Mitte keegi pole ajapikku ega mitte midagi tehes saanud uut tööd, uut kodu, parandanud oma finantsseisu ega pühast vaimust lapsi saanud. Tõepoolest - miks see aeg ei paranda elu muid valdkondi? Miks on nii, et kui me tahame tööle saada, siis me otsime uut tööd, kui elupaika vahetada, siis me ostame selle, kui raha saada, siis me teenime seda, kui lapsi saada, siis teeme neid. Me teeme selle kõik ise, me uurime, teeme asja omale selgeks, tegutseme ja võtame oma tegude ees ka täie vastutuse, mitte ei oota, et õnn tuleks ise õuele. Me ei eelda neis valdkondades aja sekkumist, nii et ise võime pildilt täiesti maha astuda. Need on olulised valdkonnad ja me teeme seda kõike ise. Me tunneme, et need valdkonnad on meie kätes ja me teame, mis vaja teha. Või vähemasti teame niipalju, et julgeme tegutseda. Meie ei ütle: aeg kasvatab kõik lapsed. Me küll ütleme, et iga asja jaoks on oma aeg (näiteks istuma, kõndimise, lugema hakkamise jaoks), aga me tegeleme oma lastega. Ja lapsed on hindamatu osa meie elust. Ja siis me anname millegi hoomamatu kätte, aja kätte teise kõige olulisema väga isikliku vara - oma hinge ja selles toimuva. Kuidas nii? Mis meil viga on?
Mida siis selle väljendiga peale hakata - kõik ju räägivad nii? Minu arust eksisteerib kaks stsenaariumit. Keegi ei saa kedagi sundida oma valuga ise tegelema. Kui sulle tundub, et sul on lihtsam oodata, mil aeg su haavad parandab, siis palun väga. Aga see aeg võib olla väga pikk, sest see väljend kahjuks ei ütle, mitu kuud või aastat kulub. Keegi ei tea, kas kaks kuud parandab su haavad või läheb poolteist aastat või veerand sajandit. Või et kui mingi aja pärast enam ei valuta, kas siis on asjad korras. Kui selline teadmatus on sulle okei, siis jällegi, see on sinu tee. Kui sulle on okei ka see, et sulle ei saa kunagi selgeks, kas haavas oli pind, klaasikild, lihasööjabakter või muu satikas, kas sa pead teda puhastama, õmblema, plaasterdama, siduma või tegema operatsiooni, siis taas kord - see on sinu tee.
Ma pigem soovitan teist teed minna ja hakata oma valuga ise tegelema. Vaata oma haavadele otsa. Vaata, mis haavaga on tegu, millist ravi ta vajab ja õpi seda ravima. Vajadusel palu keegi asjatundja appi. Kui murrad jalaluu, siis sa ei oota ju, millal see kodus kokku hakkab kasvama - lähed ikka emosse ja lased selle kipsi panna. Sealgi tehakse röntgenipilt, et saada aru, kust on katki ja mida edasi peaks tegema. Miks sa arvad, et hingehaav luumurrust kuidagi erinev on?
Viska konkreetne väljend üleüldse üle parda - see takistab selgelt mõtlemist, soodustab laisklemist ja elust värdpildi kujunemist, et "keegi kuskil kõrval teeb mu nagunii korda". Nii nagu aeg ei paranda haavu, ei paranda neid ka keegi teine, nii et sina võiks ainult lõpptulemust imetleda.
Kui see väljend on sulle siiski armas, siis pane see parem teistsugusesse vormi: mul on nüüd aeg oma haavadele otsa vaadata ja nende eest hoolitseda, et nad paraneksid. Ma võtan omale aja, et parandada oma haavad. Ainult nii võid olla kindel, et su haavade eest on kantud parimat hoolt ja sa ei pea lahtitulnud või mädanema läinud kohaga enam tegelema.
Aja möödudes läheb valu väiksemaks, aga tegelikult ei paranda aeg mingeid haavu, vastupidi - ta katab need koleda koorikuga ja iga kord, kui end vastu seda haava ära lööd, tuleb kärn maha ja sa veritsed jällegi.
Aeg parandab haavad on üks halvimaid ütlemisi üldse, sest aeg ise ei tee mitte midagi muud, kui ainult liigub. Mitte keegi pole ajapikku ega mitte midagi tehes saanud uut tööd, uut kodu, parandanud oma finantsseisu ega pühast vaimust lapsi saanud. Tõepoolest - miks see aeg ei paranda elu muid valdkondi? Miks on nii, et kui me tahame tööle saada, siis me otsime uut tööd, kui elupaika vahetada, siis me ostame selle, kui raha saada, siis me teenime seda, kui lapsi saada, siis teeme neid. Me teeme selle kõik ise, me uurime, teeme asja omale selgeks, tegutseme ja võtame oma tegude ees ka täie vastutuse, mitte ei oota, et õnn tuleks ise õuele. Me ei eelda neis valdkondades aja sekkumist, nii et ise võime pildilt täiesti maha astuda. Need on olulised valdkonnad ja me teeme seda kõike ise. Me tunneme, et need valdkonnad on meie kätes ja me teame, mis vaja teha. Või vähemasti teame niipalju, et julgeme tegutseda. Meie ei ütle: aeg kasvatab kõik lapsed. Me küll ütleme, et iga asja jaoks on oma aeg (näiteks istuma, kõndimise, lugema hakkamise jaoks), aga me tegeleme oma lastega. Ja lapsed on hindamatu osa meie elust. Ja siis me anname millegi hoomamatu kätte, aja kätte teise kõige olulisema väga isikliku vara - oma hinge ja selles toimuva. Kuidas nii? Mis meil viga on?
Mida siis selle väljendiga peale hakata - kõik ju räägivad nii? Minu arust eksisteerib kaks stsenaariumit. Keegi ei saa kedagi sundida oma valuga ise tegelema. Kui sulle tundub, et sul on lihtsam oodata, mil aeg su haavad parandab, siis palun väga. Aga see aeg võib olla väga pikk, sest see väljend kahjuks ei ütle, mitu kuud või aastat kulub. Keegi ei tea, kas kaks kuud parandab su haavad või läheb poolteist aastat või veerand sajandit. Või et kui mingi aja pärast enam ei valuta, kas siis on asjad korras. Kui selline teadmatus on sulle okei, siis jällegi, see on sinu tee. Kui sulle on okei ka see, et sulle ei saa kunagi selgeks, kas haavas oli pind, klaasikild, lihasööjabakter või muu satikas, kas sa pead teda puhastama, õmblema, plaasterdama, siduma või tegema operatsiooni, siis taas kord - see on sinu tee.
Ma pigem soovitan teist teed minna ja hakata oma valuga ise tegelema. Vaata oma haavadele otsa. Vaata, mis haavaga on tegu, millist ravi ta vajab ja õpi seda ravima. Vajadusel palu keegi asjatundja appi. Kui murrad jalaluu, siis sa ei oota ju, millal see kodus kokku hakkab kasvama - lähed ikka emosse ja lased selle kipsi panna. Sealgi tehakse röntgenipilt, et saada aru, kust on katki ja mida edasi peaks tegema. Miks sa arvad, et hingehaav luumurrust kuidagi erinev on?
Viska konkreetne väljend üleüldse üle parda - see takistab selgelt mõtlemist, soodustab laisklemist ja elust värdpildi kujunemist, et "keegi kuskil kõrval teeb mu nagunii korda". Nii nagu aeg ei paranda haavu, ei paranda neid ka keegi teine, nii et sina võiks ainult lõpptulemust imetleda.
Kui see väljend on sulle siiski armas, siis pane see parem teistsugusesse vormi: mul on nüüd aeg oma haavadele otsa vaadata ja nende eest hoolitseda, et nad paraneksid. Ma võtan omale aja, et parandada oma haavad. Ainult nii võid olla kindel, et su haavade eest on kantud parimat hoolt ja sa ei pea lahtitulnud või mädanema läinud kohaga enam tegelema.
Kommentaarid
Postita kommentaar