Kuidas sa end nimetad?

Jäin täna kuulama Vikerraadio "Peresaadet", kus pereterapeut Katrin Saali Saul rääkis ohvrienergiast. See kõnetas mind mitmes kohas, eriti jäin ma mõtlema selle koha peal, kus ta rääkis sellest, et ohvrienergia spiraali kinnijäämine sõltub ka sellest, kellena me end identifitseerime.

Kellena sina end identifitseerid? Kui oled lahutuse üle elanud, siis kas oled lahutatud või vaba ja vallaline? Kas mahajäetu või vaba? Esimest korda jäin ma isiklikult kimbatusse siis, kui vaatasin Facebookis üle oma profiilis koha, kus on perekonnaseis. Kui enne oli seal "abielus", siis nüüd pidi seda ju maailmale teada andma, et not anymore. Kuigi see pole kellegi asi, mis seis mul parasjagu on, tahtsin ma sinna ausalt kirjutada "lahutatud". Ma isegi ei mäleta, kas selline võimalus üldse oli toodud, kuid mäletan oma häbitunnet, et kui ma kirjutaksin sinna lahutatud, siis ma oleksin kõigi oma sõprade silmis ju fail, läbikukkunu. Mäletan ka seda mõtet - mis oli sootuks teistpidine sealjuures, ent mõnes mõttes sama -, et see sõna tundus mulle justkui liiga lõplik või saatuslik isegi. Lahutatud inimene, järelikult taagaga. Ja ma ei taha seda taaka, ma ei taha omale külge sõna, mis näitab, et mul on seljas mingi koorem, et minuga on kuidagi ohtlik suhet luua, kuna ma olen juba korra eksinud. Selle sõnaga ma justkui lõikan ära võimaluse, et mõni mees mind veel tahaks.

Valisin "vallalise". Ent ka selles sõnas oli üht-teist nagu valesti. Et kui keegi ei tea, et ma olin üle 20 aasta abielus ja nüüd lahutatud, noh, et ei tea seda tausta, kas siis jääb äkki mulje, et mis sellel 40ndates naisel ometi viga on, et ta "siiamaani pole mehele saanud". Kuidas ma siis seda seletan. Olin ju mehel. Mis ma siis olen? Teisel ringil? Uuel ringil? Või mis asja need sõnad üldse tähendavad?

Ma tegelikult ei tea siiamaani, kes ma perekonnaseisult olen. Ma ei ole lõpuni rahul sellega, et Facebooki jaoks olen vallaline. Mulle ei meeldi kumbki variant, millest siin kirjutan. Oleks vaja mingit muud sõna. Aga seniks, kui seda pole, siis olen, kes ma olen - peaasi on ehk see, kuidas ma end hetkes tunnen. Ma tunnen end vabalt, vaba ja sõltumatuna. Muide, see viimane on neist tunnetest ehk kõige olulisem ja see on mulle lahutuse järel kõige rohkem meeldinud ja meeldib iga päevaga aina enam. Sõltumatus kõigest: kui saad kätte selle tunde, et sa teed oma otsuseid autonoomselt ja ainult iseendast lähtudes, iseennast esikohale seades, siis kaob ära ka see probleem, millise sildiga sahtlisse end teiste jaoks panna. Sest see ei oma tähtsust. Sõltumatusega ei käi kaasas enesehaletsust ega läbikukkumist, taaka ega kohustusi, see sõna on puhas, mõnusalt isepäine ja mis peamine - positiivse energiaga.

Aga mõtle sinagi, mis nimetust sa kasutad või kuidas end tunned, kui selle peale mõtled. Sellest võib sõltuda, kas sinust saab lahutuse tagajärjel ohver või hoopis vägev ellujääja.

(Loo alguses nimetatud saadet kuula siit: https://vikerraadio.err.ee/873861/peresaade-mis-on-ohvrienergia-kuidas-enesehaletsusest-paaseda)

Kommentaarid