Üks jobu teise järel - kas asi on minus?

Jah. Vastus on - JAH!

Küllap oled juba omale asunud uut elukaaslast otsima. Isegi kui mõistus ütleb, et selgelt vara - siis sõrmed on alati kiiremad ja nende otsas elab tunne, lausa vajadus, mitte mõistus. Oled toksinud lahti deitimissaidid ja neisse kontod teinud. Jätnud endast maha kena pildiga kirjelduse ja loodad parimat. Välja kukub aga nii, nagu alati. Või noh, igatahes mitte nii, nagu sa lootsid.

Hakkame siis otsast. Põhimõtteliselt toimib lahutuse järel sama skeem mis elus üldisemalt. Lahutuse järel on asjad vaid kordades hullemad.

Me tõmbame ligi endasuguseid. Omaenese peegeldusi. Meis keerlevad teemad ja deemonid vajavad tegelemist. Ja kuna me tavaliselt ise nendega ei tegele, siis tulevad meie ellu need, kes toovad need teemad ja kurjamid meis välja ja siis me juba peame tegelema nendega. Ainult et äraspidisel moel - tehes endale veel rohkem haiget ja ilmselt ka sellele, kellega usinasti deitimas käiakse.

Oled tähele pannud, et sul klapib teatud inimestega hästi ja teatud tüüpidega kohe üldse mitte. Nendega, kellega meil klapib, oleme ühel lainepikkusel, saame asjadest ühtmoodi aru, jagame ühesuguseid vaateid ja nendega on eelkõige mis? - Kerge olla, sa ei pinguta ega pinguldu nendega koos olles, vastupidi - lõdvestud. Need inimesed toovad meis välja meie head küljed, me mõnuleme nende paistel, ja hea meelega olekski ainult selliste inimestega koos, kes meid sedasi soosivad. Selle seletus on lihtne - need inimesed vajutavadki meis olemasolevatele headele omadustele ning lasevad need valla. Need inimesed on meie elus just nimelt selle põhjusega. Me tõmbame ligi omasuguseid.

Täpselt sama kehtib ka mitte nii väga heade inimeste ja meie nõrkade külgedega. Meis kõigis on oma nõrkused, hirmud ja ebakindlused. Kuna me enamasti tahame "midagi muud", siis me ei oska neid hirme ja nõrkusi aga sõnastada - need on meie jaoks veel segased. Pärast lahutust oleme katki, segaduses, tegeleme palju minevikuga ega oska siit edasi minna. Me otsime "miskit", aga täpselt ei tea, mida. Ja sellises olukorras on üpris tavaline, et meie ellu saabub jobu jobu järel. Keegi, kes ei oska meid hoida, sest me ise ei oska hoida. Keegi, kes teeb meelega haiget, sest me oleme katki ja meile saab kergesti haiget teha. Keegi, kes solvab ja möliseb, sest meis ei ole selgroogu vastu hakata.

Elus kehtib paraku üks kaljukindel reegel - teist inimest me muuta ei saa. See ei õnnestu mitte kunagi. Seega, mis jääb sellises olukorras üle, kui oled sattunud jobu otsa? Kannatada? Seda võib mõnda aega teha. Vastu hakata? Ei toimi. Uuesti - jobu ei muuda. Parem on siiski edasi minna ja anda endale aru, et sa oled veel oskusteta uueks suhteks. Ära ole ise see jobu, kes jääb ja kannatab.

Su vana suhe on alles lagunenud ja selle "tarkusega" kaugele ei jõua. Enamasti on sulle vastu sattunud ka just nimelt selline, nagu sa ise. Katkine inimene. See, kes su ellu parasjagu tulnud on, ainult osutab sellele, millega sa tegelema pead. Ega sa teda ei muuda, temal on oma teemad ja deemonid, millega ta peab tegelema. Kui ta on piisavalt tark, siis ta tegeleb sellega, enamasti mitte siiski. Nii et - run, Forrest, run! Tegele iseendaga, oled saanud tarkust juurde ühe jobu juurest teise juurde veheldes ja loodetavasti on see andnud sulle aimu, mis on sinus katki ja teisiti, millega pead tegelema. 

Kommentaarid