Kuhu kuuluda pühade ajal? Ideid üksiolemise raskuse leevendamiseks

Me kõik tahame kuuluda mingisse kooslusse. Olgu selleks pere, sõpruskond või muu "kollektiiv". Nagu ikka, me ei oska üksi olla, vähesed oskavad. Eriti rängalt ja teravalt tuleb üksi jäädes pinnale soov olla osake "millestki", olgu või tilluke, aga siiski. Ja eriti valusalt puudutab selline soov jõulude ja teiste pikemate pühade aegu, mil "kõik teised on pereringis ja sina ainukesena siin maailmas üksinda".
Kuidas on aga mitte kuuluda või kuuluda natuke? Kuskile kuulumine on omaette kunst. Eriti pärast elu, kus kuulusid kõikjale. Olid kellegi naine või mees ja sa kuulusid paarisuhtesse. Olid lapsele/lastele lapsevanem ja kuulusid lapsevanemana sellesse ringi. Need ringid laienesid suureks pühade ja sünnipäevade paiku ning sa kuulusid laiendatud peresse, suuremasse ringi. Lahkuminek tekitab aga omamoodi vaakumi ja tunde, et sa ei kuulu õigupoolest enam kuskile. Paarisuhet, kui pole uut silmapiiril, enam pole. Lapsevanemana justkui oleksid, aga on kuidagi hõre olla, sest teist poolt, teist lapsevanemat enam pole. Kuhu siis kuuluda?
Minu esimene päris mittekuulumine oli mõni kuu pärast lahutust, kui ma olingi jõulud täiesti üksi. Kui olnuks valida, siis ma loomulikult oleks valinud mitte üksi olemise. Samas see esimene üksi olemine oli just see, mida ma nüüd, palju aega hiljem, pean oma elu üheks hädavajalikumaks üksiolemiseks. Ma sain tunda nii kõledat tühjust, et seda on raske sõnadesse panna. See oli vaieldamatult väga ränk. Minu enesehaletsus toimis 100 protsenti. Ma mõtlesin, et ma suren ära. Aga kuna teistel olid pühad, ja tegelikult mul ju ka, siis ma otsustasin pärast mitmetunnist enesehaletsusmaratoni, et aitab. Kui olen üksi, siis olen, kui on pühad, olgu siis mulgi!
Tavaliselt ma kirikus jõulude ajal ei käi . Kuid siis otsustasin minna. Minu "kirikuskäik" oli sõit mere äärde, Vääna-Jõesuusse ja sealt peatushaaval Türisallu, Paldiskisse ja Laulasmaale ja Kloogaranda. Sellest tiirust kujunes mu elu võimsaim kirik, jumal ja ... eneseleidmine. Ma sain iseendaga hakkama. Lisaks oli see äärmiselt meeliülendav tripp - ilm oli ilus, päike paistis ja ma tundsin, kui mitte üldse üksi ma tegelikult olin.
Minuga oli meri, tuuled, külm, ilu ja ma ise. Ma mäletan detaile: rattureid Vääna-Jõesuu rannas, kui terav oli tuul Türisalu pangal (ei, ma ei mõelnud alla hüpata), kui madalalt paistis päike Laulasmaal, ja mis kive ma korjasin Kloogarannas. Tee pealt pissipeatustelt korjatud käbid toetavad mind kodus siiamaani.
Mis ma sellega öelda tahan? Üksiolekut saab leevendada sel ajal. Mine kodust välja, tee üks sõit kuskile, kus sul on hea olla. Avasta. Loodustuultele lisaks avastad ka midagi iseenda kohta. Kui tugev sa tegelikult oled, mida teeb vaikus su ümber, kuidas mõjuvad loodushääled. Kuula, mis seest esile tuleb, ära jookse nende tunnete eest ära.
Sa võid vastu vaielda, et laias laastus ei läinud midagi paremaks. Hing on koju tulles ikkagi ju nii haige, justkui tükk on küljest. Mis siis? Mitte midagi. Üksi olemises - kuigi sel on justkui negatiivsuse märk peal - pole tegelikult midagi halba. Luba omale neid tundeid, neid ei ole tarvis ilmtingimata maha suruda. Kui võtad oma tundeid sellistena, nagu nad on, siis mööduvad nad ka kergemini ja pühad pole emotsionaalselt nii rasked. Võibolla lohutab sind teadmine, et iga järgmine pühadeperiood on juba kergem ja siis jälle kergem.
Aeg parandab haavad ainult nii, kui sa oma haavadega tegeled. Muudad olukorda, teed oma pühad just selliseks, nagu sulle meeldib, lood uusi traditsioone.
Ma tegin esimestel "issand kui üksi ma olen"-jõuludel peale looduskiriku veel midagi, mida ma mitte kunagi polnud teinud - kolmel päeval järjest võtsin ette 7 kilomeetripikkuse jooksu. Liikumine väsitab ühtpidi, annab ajule, kes aina ketrab enesehaletsuslainel, puhkust, ja tahad või mitte, laseb tootmisse õnnehormoonid. Kui annad endale jalaga tagumikku, kobid välja, siis rohkem polegi vaja, et hing rahuneks ja keha elaks edasi.
Üksiolemine võib panna tööle ka loovuse. Ühel hetkel tunneb iga haige hing seda, et persse kah, teen parem midagi. Ükskõik mis see parasjagu on - olgu või köögikappide koristamine -, sätib see sind tegutsemislainele ja jällegi saab parem.
Üksiolemises on valikute mängu ja otsustamise kohti. Küsi endalt, mida sa tahaksid teha ja tee seda.




Kommentaarid