Mängin natuke Tammsaare tüvitekstist eestlaste käibetõdede hulka juured ajanud "Tee tööd, siis tuleb ka armastus" mõtteteraga. Mis asja küll sellega päriselt öeldakse? Kas sina pead töötama kui hull? Ja mille kallal tuleb töötada? Töö või armastuse kallal, et tuleks armastus? Ma saaks viimasest ehk arugi, kui see oleks teisiti sõnastatud - tee armastuse kallal tööd, siis tuleb ka armastus. Kui võtta päris otseselt, siis minu jaoks pole tööl ja armastusel suurt omavahelist pistmist. Kui ehk ainult nii, et kui teed armastatud tööd, siis jõuad enesega rahuloluni. Küll on aga armastamisel ja armastuse tekkimisel omavahel palju enam pistmist.
Armasta, siis tuleb armastus. Mida külvad, seda lõikad. Me saame, mis me ütleme-teeme-paika paneme. Alustame kõigepealt iseendast. Kui armastad iseennast, siis on su ümber armastus. Oled iseendaga unisoonis ja sinu ümber on tasahilju tekkinud inimesed, kellega sul on hea olla. Iseennast armastav inimene kiirgab kaugele ja tõmbab ligi samasugust paleust. Oled aga iseendaga pahuksis ja ei taha isegi oma varju näha, siis on su ümber pahurad ja vingus nägudega tegelased. Väike reality check: vaata enda ümber, mõtle, millised inimesed sind päevast päeva ümbritsevad ja milline on sinu ümber olev üleüldine meeleolu. Kui see on muserdav, masendav ja kritiseeriv, siis suure tõenäosusega oled ka iseendaga pahuksis. Kui su meeleolu on hea, näed tusameelse talve asemel pigem eesootavat kevadet ja valgemaks minevaid päevi, siis on ka inimesed sinu läheduses rõõmsad ja kõigil on hea olla.
Armasta iseennast, siis tuleb ka armastus. Iseenda armastamine ei ole mingi suuremat sorti kunsttükk, tegelikult võiks siingi teha ühe reaalsuskontrolli. Meie enesearmastus on paljuski seotud oma füüsilise keha nägemisega - kas me oleme sellega rahul või mitte. Luba, ma küsin su käest paar lihtsat küsimust:
- mis sa arvad, tänu kellele sa suudad lugeda? Näha? Kuulda? Rääkida?
- mis sa arvad, tänu kellele oskad sa mõelda? Kallistada? Tunda?
...
Seda kõike võimaldab sulle sinu keha. Mõtle, kui tubli ta on, kui ta seda kõike sulle võimaldab. Küsi nüüd iseendalt - KUIDAS saab oma keha mitte armastada, kui ta sulle seda kõike võimaldab? Millal sa teda viimati päriselt tänasid kõige selle eest?
Võid nüüd pareerida - aga vaata, kui paks ma olen! Ma pareerin siis vastu: mis sa arvad, miks sa oled paks? Kas see võib olla äkki sellepärast, et lisaks sellele, et sa sööd rohkem, kui kulutad, ütled sa oma kehale kogu aeg, et "ma ei taha sind"? Sest mida muud see keha tähelepanuta jätmine, tema tunnustamata jätmine kõigi elusolemise tahkude eest ikka on, kui talle pidevalt ühe ja sama sms-i saatmine: ma ei taha sind, ma ei taha sind, jäta mind rahule. Mida külvad, seda lõikad. Keha hakkab ühel hetkel protesteerima ja ei tee sinuga enam koostööd ja lähebki paksuks, sest sa ei märka teda tänada selle eest, et ta võimaldab sul mõelda, magada, kallistada, armastada, liikuda ja tuhandet muud asja, mida SUL on elus olemiseks VAJA.
Mind ennast aitas oma kehaga harmooniasse saada just täpselt selline arusaam. Minu keha võimaldab mulle mu igapäeva, mu silmi, kõrvu, käsi, jalgu, und, seda, et ma saan teist inimest puudutada, oma lapsi kallistada ... Absoluutselt kõike, mida ma teen või teha saan. Keha tunneb hinge harmooniat, seda, kui hing rahuneb maha oma keha pärast. Ja asjad hakkavad sujuma, nad lihtsalt hakkavad, sest "paks ja kole olemise" stress kaob ja energia suundub sinna, kus seda palju rohkem vaja läheb. Nii kaovad ka lisakilod, muide, sest keha hakkab taas sinu sisemusega koostööd tegema.
Armasta, siis tuleb armastus ongi niisiis pigem armasta iseennast, siis tuleb armastus. Iseenesega rahulolevat inimest märgatakse, tema ümber tahetakse olla, kas või sellepärast, et teada saada, kuidas ta seda teeb :-)
Armasta, siis tuleb armastus. Mida külvad, seda lõikad. Me saame, mis me ütleme-teeme-paika paneme. Alustame kõigepealt iseendast. Kui armastad iseennast, siis on su ümber armastus. Oled iseendaga unisoonis ja sinu ümber on tasahilju tekkinud inimesed, kellega sul on hea olla. Iseennast armastav inimene kiirgab kaugele ja tõmbab ligi samasugust paleust. Oled aga iseendaga pahuksis ja ei taha isegi oma varju näha, siis on su ümber pahurad ja vingus nägudega tegelased. Väike reality check: vaata enda ümber, mõtle, millised inimesed sind päevast päeva ümbritsevad ja milline on sinu ümber olev üleüldine meeleolu. Kui see on muserdav, masendav ja kritiseeriv, siis suure tõenäosusega oled ka iseendaga pahuksis. Kui su meeleolu on hea, näed tusameelse talve asemel pigem eesootavat kevadet ja valgemaks minevaid päevi, siis on ka inimesed sinu läheduses rõõmsad ja kõigil on hea olla.
Armasta iseennast, siis tuleb ka armastus. Iseenda armastamine ei ole mingi suuremat sorti kunsttükk, tegelikult võiks siingi teha ühe reaalsuskontrolli. Meie enesearmastus on paljuski seotud oma füüsilise keha nägemisega - kas me oleme sellega rahul või mitte. Luba, ma küsin su käest paar lihtsat küsimust:
- mis sa arvad, tänu kellele sa suudad lugeda? Näha? Kuulda? Rääkida?
- mis sa arvad, tänu kellele oskad sa mõelda? Kallistada? Tunda?
...
Seda kõike võimaldab sulle sinu keha. Mõtle, kui tubli ta on, kui ta seda kõike sulle võimaldab. Küsi nüüd iseendalt - KUIDAS saab oma keha mitte armastada, kui ta sulle seda kõike võimaldab? Millal sa teda viimati päriselt tänasid kõige selle eest?
Võid nüüd pareerida - aga vaata, kui paks ma olen! Ma pareerin siis vastu: mis sa arvad, miks sa oled paks? Kas see võib olla äkki sellepärast, et lisaks sellele, et sa sööd rohkem, kui kulutad, ütled sa oma kehale kogu aeg, et "ma ei taha sind"? Sest mida muud see keha tähelepanuta jätmine, tema tunnustamata jätmine kõigi elusolemise tahkude eest ikka on, kui talle pidevalt ühe ja sama sms-i saatmine: ma ei taha sind, ma ei taha sind, jäta mind rahule. Mida külvad, seda lõikad. Keha hakkab ühel hetkel protesteerima ja ei tee sinuga enam koostööd ja lähebki paksuks, sest sa ei märka teda tänada selle eest, et ta võimaldab sul mõelda, magada, kallistada, armastada, liikuda ja tuhandet muud asja, mida SUL on elus olemiseks VAJA.
Mind ennast aitas oma kehaga harmooniasse saada just täpselt selline arusaam. Minu keha võimaldab mulle mu igapäeva, mu silmi, kõrvu, käsi, jalgu, und, seda, et ma saan teist inimest puudutada, oma lapsi kallistada ... Absoluutselt kõike, mida ma teen või teha saan. Keha tunneb hinge harmooniat, seda, kui hing rahuneb maha oma keha pärast. Ja asjad hakkavad sujuma, nad lihtsalt hakkavad, sest "paks ja kole olemise" stress kaob ja energia suundub sinna, kus seda palju rohkem vaja läheb. Nii kaovad ka lisakilod, muide, sest keha hakkab taas sinu sisemusega koostööd tegema.
Armasta, siis tuleb armastus ongi niisiis pigem armasta iseennast, siis tuleb armastus. Iseenesega rahulolevat inimest märgatakse, tema ümber tahetakse olla, kas või sellepärast, et teada saada, kuidas ta seda teeb :-)
Kommentaarid
Postita kommentaar