Mul on märkamatult saanud aasta täis ja kuu veel peale, mil ma alustasin tööd Ekspress Meedias veebitoimetajana. See on olnud mega aeg, nii töö enda kui ka inimeste mõttes. Minu jaoks on töö tegemise juures üheks suuremaks edasiviivaks jõuks just need inimesed, kes on sel ajal mu ümber. Ja kuigi mu isiklikus elus käis möödunud aastal siiski mega möll, aitasid just nemad mind hästi palju - võibolla enese teadmata, võibolla teades. Ma olen muidugi ka selline, kes eriti ei varja, mis minuga toimub, ma leian, nii on lihtsam nii mul kui ka neil. Panen siis kirja mõned mõtted, millele olen mõelnud, kui mõtlen konkreetsele inimesele, kes on mu hingekeelt töökaaslasena puudutanud. Nad väärivad lugu.
Kui alustada päris algusest, siis ma kandideerisin ju Ehitusruudus toimetajaks. See kuulutus virvendas mul silme ees õige mitu korda, kui ma töötasin veel Harku Valla Teataja juures. Põhjus, miks ma tööd vahetasin, oli seotud sellega, et ma tahtsin tunda päris ajakirjandust ja olla suuremas seltskonnas. Täiesti ilmselgetel põhjustel. Proovitööks oli vaja kirjutada mingil põrutaval teemal, mis puudutab ehitusvaldkonda. Mõtlesin, et misse siis ära ei ole. Isa oli mul kõva iseilutegija, haamrit ma oskasin käes hoida ja betooni olin ka koos temaga valanud - või vähemasti teadsin, miks segurit ei tohi valamise ajal seisma jätta. Kirjutasingi proovitöös mitmetest asjadest, seal hulgas betoonist. Sain tööle (kuigi ega ma ise lõpuni oma proovitöö sisust aru ei saanud, ja vist ei saanud ka selle lugejad:-) ) ja esimene lugu, mis tuli kohe valmis teha, oli üleskutse aasta betoonehitiste konkursi lemmikute valimiseks...
Ehitusruudus oli lahe aeg - minust sa täiega "spetsialist". Ma koolitasin end kuigivõrd ka välja. Lisaks sellele, et töö käigus meenusid mulle mitmed isaga koos tehtud asjad, on ka minu isapoolses suguvõsas kaks ägedat daami, kel oma ehitusvaldkonda puudutav kirjastus. Palusin neil omale kokku panna väikse isikliku raamatukogu katusest kuni põrandani: mida peab materjalide valimisel teadma, ehitusinsenerlikult oskama ja mismoodi asju parandada, kui need perse on läinud. Terminite koha pealt aina tüütasin neid. Nii lahe oli töö käigus päris spetsialiste (insenere, ehitajaid, siseviimistlejaid, kinnisvaraspetsialiste jne) tüüdata - selles maailmas naine olla on suur väärtus. See õhin, mis tabab meest siis, kui ta saab naisterahvale oma "värki" seletada, on ääretult armas ja meeldiv. Ei saa jätta ka mainimata, kui palju on selles maailmas sõna otseses mõttes ilusaid ja tarku mehi. Mulle tuli kasuks ka oma isiklik kogemus vana maja taastajana, kuigi ma sellega eriti kaugele ei jõudnud, enne lõik välk ellu sisse.
Mingil hetkel läks Ehitusruudus hingusele, artiklid aga, mis ma kirjutasin, on kõik alles Moodsa Kodu ehitus&remondi rubriigis - mõnest neist on mulle kasu siiamaani. Näiteks, kui on midagi vaja teada köögisisustamisest ja -remondist. Sest liikusin sealt edasi Oma Maitse veebitoimetajaks ja kuidagi sujuvalt sain omale ka Tervis Plussi veebi, ehk siis kaks uut veebi ja anna aga tuld.
Selle kõige taustal, tugede ja ilmasammastena seisid (ja siiamaani seisavad) mu kõrval aga inimesed, kellest on saanud head sõbrad. Ma olen ühe aastaga võitnud omale hulga sõna otseses mõttes OMA INIMESI.
Marian, kes mind üldse veebitoimetajaks n-ö koolitas, õpetas asja tehnilist ja ka sisulist poolt, samal ajal pidevalt minu tegemisi jälgides ja ausalt nõu andes, tee seda, ära tee seda, muuda midagi jne. Kunstiinimesena oli tema jaoks oluline, kuidas asi välja näeb. Marian on üks mu suurimaid sõpru selles seltskonnas - äärmiselt toetav ja avatud, temaga saab absoluutselt kõigest rääkida. Meid ühendavad ka mõningad pahed, nii et mõnes mõttes nagu partners in crime. Minu inimene, kes on igasugusele jampsile mu elus kaasa elanud ja kellele ma ei karda end avada, sest ta on sigaaus. Kes silmagi pilgutamata ütles, et ma olen psühhopaat, et pidevalt oma elukaaslase juurde tagasi lähen :-)
Triin, minust poole noorem, "ujus" minu ellu sellest seltskonnast kuidagi iseenesest. Ma olin sel ajal ise suur vaimsete praktikate fänn ja tekitasin temas ilmselt lihtsalt huvi. Aga sellest kujunes kiiresti sügav sõprus, ma nägin, et vaatamata suurele vanusevahele võivad kaks naist näha maailma ja hinges toimuvat hästi ühtmoodi ja see liidab. Ilmselt siis kaks hinge puudutasid teineteist elu sügavamates kihtides.
Urmas, täitsa lõpp mees. See vend sai vist laksust aru, kes ma selline olen (mul on üldse vahel tunne, et mingid "näevad" mind paremini kui ma ise, tema on üks neist). Kui tema midagi minu tehtust luges, ka neid isiklikke asju, siis tema pöial püsti, kui ta mind korraks silmadega märkas, või kaks-kolm sõna teemal, oli kõik, mis mul vaja, et mõista - ma teen õiget asja ja puudutan sellega ka teisi. Need olid siis eelkõige lood, mis sündisid teekonnal iseendasse, analüüsides toimuvat. Pille-Riin on nais-Urmas. Temaga saab asjadest rääkida, suuri sõnu tegemata (neid ma vahel teen), nii et hing on alasti.
Eve. Me istume Evega nüüd lähestikku ja kui tema mind näeb, siis ta uurib kohe - kuidas on? Temaga me saame kiirelt ära rääkida - kuna Evel on kogu aeg kiire - elu tähtsad asjad. Need ei jää mitte kunagi rääkimata, isegi siis, kui 2 minuti pärast peaksid avaldama mingi "5 asja, mida sa enne ei teadnud". Need ilmuvad elust sõltumata ja Evega me saame vahel auru välja lasta, et kellele kurat neid lugusid on vaja, tahaks teha päris asja, oleks vaid aega. Me saame üksteise ajapuudusest hullult hästi aru.
Mari-Liisiga kujunes sõprus kuidagi tasahilju ja vaikselt. Teekonnal iseendasse ja paranemise suunal hakkasin nägema, kui paljud minu töökaaslastest mulle päriselt kaasa elavad ja tema on üks neist. Meis on sarnast. Anne&Stiilile kirjutatud lahutuselugu aitas mind megalt ja selle võimaluse eest olen ma talle ülitänulik. Kui ta teaks (noh, nüüd sai teada :-) ), millise punkti ma sellega ühele raskele teeotsale panin, siis ta võiks omale kuldkrooni pähe panna.
Einar on elutark. Me kõik vingume, et miks Elutarka enam pole, sest Einar kirjutas sedasi, nagu meist mitte keegi kirjutada ei oska. Tema asju lugedes ma kogu aeg ahhetasin, et vau, kuidas ikka oskab. Mees, kes hindab viisakust - ajab ikka närvi küll, kui kontorikoridorides tulevad inimesed vastu ja ei tereta! Kuigi mees on kui peidus pool, olen ma temalt õppinud seda, et igal pool pole vaja räusata, ausalt, ma isegi ei tea, millega ta seda mulle õpetanud on, aga ta on tasakaalukeel. Mitteräuskamist ma alles õpin. Valeria näiteks ei räuska kunagi - ta on nagu naine teisest maailmast. Väljapeetud ja ilus. Sügav kui põhjatu kaev, pole seega ime, et iga kord, kui me rääkima satume, me räägime jälle "asjast". Nagu päris asjast. Mees teisest maailmast on veel Risto, kes on hea näide sellest, kuidas olla heatahtlik ja lugupidav - peaks lausa kihla vedama, et kas keegi on näinud Ristot kunagi kellelegi halvasti ütlemas. Mina ei ole, ja seetõttu ongi vist nii, et mulle päriselt meeldib, kui ta mind õpetab, ideid jagab, teemasid ette söödab. Mulle üldiselt see ei meeldi, aga siin vist ongi point selles, milline see inimene muidu on, kes seda teeb... Risto on täiega sobilik õpetama.
Mairi "kui midagi on, siis räägid kohe minuga!" oli minu esimene ülemus. Ja kuigi mul on nüüd uus ülemus, siis midagi on Mairis sellist, mis osas ma tean, et kui mul tõesti "midagi päriselt on", siis ma vinguksin ikka talle. Absoluutselt iga töötaja dreamboss. Tema ja Kairi (Mairi ja Kairi - nimedki sarnased) on näidanud mulle, et asjad sujuvad, kui suhtud asjasse nii, et nad sujuksid. Mõlemate kergus ja rõõmsameelne, samas küllalt püss-olek on andnud mulle seda, et fakk, sa hädaldad kogu aeg.
Minu uues olemises, Oma Maitses, on mul tekkinud kaks uut oma inimest, uued sõprused ja kaks uut usaldust - Siiri ja Rita. Jällegi sarnased elusaatused toovad inimesed ka ühte tiimi kokku. Rita juurde ma võiks käima jäädagi ja toiduvideosid teha mitu korda nädalas, sest tema juures Viimsis on täielik rahuoaas. Siiri, minu uus boss ja minu inimestest võibolla kõige suurem pragmaatik, on oma sooja ja ülitoetava olemisega pannud mind uskuma, et töö on siiski ainult töö, kõik muu on palju olulisem. Ja ongi. Kui selline teadmine tuleb sulle su ülemuselt, siis mõtledki, et maailmas on veel midagi täiesti korras. Martin, kes enne mind maitseteveebis möllas, võibolla üldse ei teagi, mida sinna tööleasumine mulle tegelikult tõi. Ja kuigi Martiniga suhtleme nõka vähem kui teistega, on Martin toidu- ja joogimaailmas megatark, selline oo-kui-tark, kellele mina vaatan alt üles ja küll ma tahaks sama tark olla, aga Martin läheb kogu aeg eest ära :-)
Paljusid meid ühendab statistika, eesmärgid, see, et iga järgmine päev kerib lugejate loendur end nulli ja su elu hakkab kui otsast peale, nagu lõputu küünlapäev. Pealkirjade meisterdamise kunst - 5 asja, mida sa veel ei teadnud ja 6 viisi, kuidas oma elu paremaks teha, nurga taga hiiliv surm või terendav seks, mis toob lugejate hordid kohale. Veebitoimetaja igapäev. Samas ühendab meid midagi hoopis suuremat ja sügavamat - kokkuhoidmine ja tõeline teadmine, et me oleme üksteise jaoks olemas. Mina vähemasti püüan olla :-)
Foto © Werner Moser, Pixabay
Kommentaarid
Postita kommentaar