Kuidas passib selga väärtuslikkuse kuub?

Oi, kui kergesti võib kaduda jalge alt see osa põrandast, millel kiri "oled väärtuslik ja väärt". Mida valusamalt saad suhetes lüüa, seda hõredamaks enesetunne läheb, kuni sinnamaani välja, et pähe tulevad mõtted alates sellest, mille kuradi pärast nüüd nii pidi minema, kuni selleni välja, et ju ma siis ei olegi (head elu) väärt. Kõige hullem on aga see, et me võime endale ükskõik kui palju korrutada, et me oleme inimestena väärtuslikud ja väärt õnne, ei tunne me sisimas ikkagi nii. Me ei saa end sedasi mõtlema sundida, see lihtsalt ei tule. Eriti, siis, kui hing on haiget saanud.

Kuidas saada see väärtuslikkuse tunne tagasi? Oletame siis, et väärtusetuse tunde taga on purunenud suhe, sind jäeti maha, sa läksid ise ära, polegi suurt vahet, mis juhtus täpselt. Mõlemal juhul oled sa pettunud, haigetsaanud, vihane, kurb, sul on valus. Kõik vägagi normaalsed tunded ja sellistena tuleb nad endas ka läbi tunnetada, neil olla lasta ja mitte suruda omale ette positiivsuse maski - see jääb viltu pähe. Kui teed halva mängu juures head nägu, siis elad neid tundeid tegelikult isegi kauem üle, halvemal juhul jääd neisse kinni.

Ennast saab aga pisut aidata. Kõigepealt räägi endaga ja siis proovi selga "uusi riideid".

Kuskil selles etapis, kus need nimetatud tunded aina tulevad ja paisuvad, lähevad ja tasanevad ja niimoodi lainetena see käib, tuleks omale üles kirjutada üks rida, seda omale korrutada ja selle üle mõtiskleda.

Ma tunnen valu, sest ma lubasin endal armastada. Sellises väites on kogu tõde. See teeb sinust inimese. Sa tunned valu, sest sul olid inimese vastu tunded. Mõtle selle peale korraks. Kui sa ei oleks armastanud, ei tunneks sa praegu valu. Kui oled siiamaani arvanud, et su valu tuleneb sellest, mida inimene, keda sa armastasid, TEGI, siis oled ilmselt valel teel, ajades valu segamini päris põhjusega. Millegagi, mis on väline. Valu tuleb seest. Sinu seest ja selle juured on samuti sinu sees.

Armastamine eeldab avali olekut. Ühes sellega me muutume haavatavaks. Haavatavus ei tähenda tegelikult midagi muud, et hingetasandil me seome jupi oma hingest teise inimese hingega ja kõik, mida tema teeb, mõjutab vahetatud-seotud hingeosade kaudu kogu meie olemust. Kõik hea, mis sealtkaudu tuleb, paneb hinge rõõmust hüppama, ja kõik halb närtsitab seda. Hing on äärmiselt väärtuslik, me väga peame ju silmas seda, et meie hing oleks rahul. Kui seome end teise inimesega, siis me oleme otsustanud, et osa meie hingest on väärt andmiseks teisele, eeldusel, et teine seda hoiab. See on nii instinktiivne tegevus, et vaevalt keegi üldse pikemalt mõtleb, mis saab tema hingest, kui ta kedagi armastama hakkab. Samas tuleks ka selle hingeosa eest hoolitseda, seista enda eest, kui on näha, et teine sinu antud jupiga hoolimatult ringi käib. Ometi me ei tee seda. Mina ei tea, kuidas seda teha. Ma tean vaid niipalju, et ma lasin iga jumala kord, kui mulle haiget tehti, seda endale teha. Nii võin küll öelda, et oma hinge eest ma hoolt ei kandnud. Jube lihtne on teist süüdistada, oluliselt raskem mõelda, mis mul endal tegemata jäi.

Minu arust on armastamine inimese mõõt. Inimeseks olemise mõõt ja juba see teeb sust väärtusliku kauba. Oled võimeline (ennast salates) ambrasuurile viskuma, mõtlemata tagajärgedele. Kes see ikka mõtleks, nagu öeldud. Kuigi räägitakse armastamisest kui teadlikust otsusest, ei ole see just sel hetkel konkreetse inimesega kuigivõrd teadlik otsus. Mis siis on teise armastamine? Inimlik eksitus? On, mis on, vahet polegi, inimlik olla on jumalast ok, kõik on inimlikud, nii et üks pole halvem kui teine. Ergo - oled väärtuslik jätkuvalt ja kogu aeg.

Järgneva laenas mulle guugel mingist artiklist või saatest, enam ei mäleta. Hea on mõelda väärtuslikkuse või väärtuse kui riietuseseme peale. Nii nagu igal hommikul paned valmis omale selle päeva riided, nii pane riiete hulka ka üks konkreetne kleit, püksid või mis iganes, olgu või rinnahoidja või sokid, mille nimi on väärtuslikkuse kuub. Tõmba see selga ja vaata, kuidas passib. Kuidas sa end tunned või selles välja näed? Me jälgime ju hoolega, mida me endale selga ajame, nii võib konkreetse päeva riietus ollagi just väärtuslikkuse kuub, millega sa peegli ees seistes rahul oled ja rõõmsal moel kodust lahkud. Selliseid mänge on hea mängida täiesti teadlikult, sest ega muud moodi, kui asjale teadlikult lähenedes, oma väärtuslikkust tagasi ei saa. Ta ei tule ise su juurde ega "ajapikku". See töötab isegi paremini ilmselt kui korrutamine, et ma talitasin inimlikult.

Ma olen üpris veendunud, et kui midagi annab teha valu vastu ning selle heaks, et enesetunne oleks jälle hea, tuleb seda teha. Aeg üksi haavu ei paranda, samuti ei näita ta mitte kui midagi.

Foto © Pera Detlic, Pixabay

-

Kommentaarid