Kas sul on ka mõnikord nii, et ei tea (enam), mida tahad? Et tead asjale-olukorrale peale vaadates, et seda sa küll ei taha, aga mida selle asemel tahta, seda ei tea? Mul on praegu täpselt nii. Kui kirjeldada seda tunnet, siis see on umbes nagu kahevahel olek, teadmata, mis see "teine" on. See, mis see "esimene" on, seda tean ma täpselt - see, mida ma ei taha :-)
Elu viis mind nädalavahetusel kokku ühe naisteringiga, mille tulemuseks oli ühelt poolt siiras hea meel näha, et naised on ägedad ja võimekad, olenemata sellest, millised probleemid kellelgi on, ja teisalt tekkis ühistöö tulemusel mulle teadmine, et saabunud on aeg, mil ma peaks justkui midagi põhjapanevat otsustama. Mulle on nii palju öeldud, et sa ju tead, mida sa tegema pead. Ja ma olen nüüd see loll, kes ütleb, et kui te vaid teaks, KUI VÄGA ma ei tea, mida ma tegema pean. Mismõttes ma tean? Kui ma teaks, ma teeks. Ma olen elus ja viimasel ajalgi teinud teiste sõnade järgi, just täpselt nii, nagu mulle on öeldud, nii "nagu peab". Olen ukse pauguga kinni pannud ja kordi leidnud end tagasi olevat. Olen valinud ühe tee, ent ringi pööranud ja tagasi läinud. Ma ei tea siiamaani, mis on see MISKI, mis ütleks mulle, mis mul viga on, et ma aina nii teen, nagu ma teen. Ja mitte nii, nagu PEAB. Ma olen väsinud kõigist, kes ütlevad, kuidas ma PEAN. Ma olen väsinud iseendast, et ma EI TEA. Kuskil tee peal olen ma kaotanud kunagi täiesti olemas olnud omaduse - otsustusvõime on vist selle nimi. Tagasi vaadates aga - mõnes mõttes olen ma oma kunagiste otsuste tõttu just nimelt sellises olukorras, nagu ma olen, ja nüüd ma ei teagi, kas ma tahan seda sellisena tagasi või on parem, kui selle omaduse asemele kasvaks midagi kvaliteetsemat.Aga - võibolla see ongi tühjus? See paigalseis. Võibolla see ongi see imetabane "hetk", mille kohta öeldakse, et "ole hetkes"? ("Naudi hetke" on antud olukorras täiesti kohatu, sest mida siin, kurat, nautida?) Ma pole mitte kunagi osanud olla hetkes ega aru saanud neist, kes seda teevad, seepärast see mind närvi ajabki, sest kogu aeg on mul olnud sisemine soov teha plaane, kuskile minna ja alati paremasse kohta. Tegelikult pole see soov iseenesest kadunud, ainus häda, ma ei oska defineerida, mis on see "parem", kuhu ma peaksin minema. Niisamuti pole mul mõtteid plaanide osas, sest ma pole oma soovides kindel või neist aru saanud.
Öeldakse, et tühjusesse luuaksegi midagi uut. Kui see on tühjus - mida ta tõenäoliselt on -, siis mille abiga see uus sünnib? Minust pole suurt kasu, kuna "ma ei tea, mis ma tahan" :-) Kas uus loob end ise? Ja kuidas ma aru saan, et uus pole mitte seesama vana, ainult et teises võtmes, ehk natuke muutunud moel?
Olukorras, kus on tühjus, lohutab mind teadmine, et tulevik on tume kõigi jaoks. Õige pisut lohutab. Kui sa pole just selgeltnägija, siis vaevalt keegi oma tulevikku ette teab. Ma olen neist asjust varem kirjutanud, kuidas käibetõed tekitavad negatiivseid mõttemustreid ja mind segavad praegu selgemat pilti nägemast lennukad "su elu on su enda kätes", kuna sa "ise oled oma õnne sepp". Sellised steitmendid kõlavad kui ähvardused - kui sa oma eluga hakkama ei saa, mis inimene sa siis oled!? Ma vaatan oma elu iseenda kätes ja mõtlen, et minust ei ole praegu seda õnneseppa, sest mul pole ideed, mida sellest hõõguvast rauast üldse taguda. Ma ei taha vana elu tagasi, ma ei ole rahul praegusega ja ma ei tea, mida tahta, milline see elu üldse võiks olla. Peep Vain on oma raamatus küsinud "Kui su elu oleks praegu selline, nagu sa tahaksid, siis milline see oleks? - Ja ma jään sellele küsimusele vastuse täiesti võlgu.
Kuna ma ei taha, et see tühjus mingit suva sodi täis saaks, nii tegevuste kui ka inimeste mõttes, siis praegu ma kiivalt valvan, et tühi oleks ilusti tühi. Tegevus seegi! Ja kui keegi tuleb ütlema, et "sa võiksid juba midagi otsustada", siis ... no mis siis? Siis ma ei tea.
Foto © Pixabay, Лариса Мозговая
Kommentaarid
Postita kommentaar