Kui arvad, et oled valmis enam-vähem kõigeks, siis tegelikult oled palju rohkemaks

Kui ma mõtlen õnnest, siis meenub mulle üks aastatetagune idülliline mälupilt kahest vanaprouast: kaks väärikat inglise keele õpetajat Dia Virkus ja Nora Toots istuvad Dia maakodu heledal verandal ja arutavad järjekordse õpiku materjale, ise samal ajal laua peal olevast kausist kirsse suhu pistes ja kive pihku sülitades. Minu saabudes võtavad nad koomale ja ütlevad - tule söö ka, tüdruk! Sealt hakkas minu jaoks hargnema lugu, mille ma nüüd oskan kokku võtta mõttesse, et töö ja lõbu saavad käia käsikäes. "Ma tahan kaa sellist elu!" mõtlesin toona ja eneselegi märkamatult hakkasin ma seda mõtet elama. Ju sai minu kahepaikne loomus vist aru, mis mind töö juures innustab - see peab töisele edasiminekule lisaks pakkuma piisavalt ka lõbusaid hetki ehk lihtsat rõõmu. Niisamuti hindan ma seda, kui lõbu juures või selle nimel tuleb teha ka tööd. "Enne töö, siis lõbu" peab mõneti paika, ent mitte päriselt. Vähemasti minu puhul mitte.

Kui ma mõtlen praegusest ajast - see daamidega kogetud idüll jääb 15 aasta taha -, siis mõistavad tõenäoliselt paljud kaaskirjutajad, kui ma ütlen inspiratsioon ega räägi üldse teemadest, millest kirjutada, vaid auravast kohvitassist või ekstra kirjutamise jaoks sätitud muusikast, mis loob töötegemiseks vajaliku aegruumi. Raamatus "Kus laulavad langustid" on üks ilus mõte lindudest - põhjus, miks linnud laulavad peamiselt koidu ajal, peitub selles, et jahedas ja niiskes hommikuõhus kanduvad laulud ja nende tähendus kaugemale. Inimesedki leiavad ärkavas hommikus tihti üles oma pärismõtted. Inspiratsioon vajab igaühe jaoks õiget hetke ja sobivat ruumi, nii loob ja lehvitab vajalik teema või mõte end ise. 

Maikuu andis mulle tohutult aega mõelda kõige üle ja kuigi ma pean end iga aastaaja inimeseks, hingan ma kevadiste värvide, lõhnade ja muutuste tulles alati sügavamalt. Kui varem arvasin, et olen valmis enam-vähem kõigeks, siis tänavune kevad on toonud mõistmise, et ma olen valmis veel rohkemaks, ja see sütitab. Eelmisest suvest kaasa toodud teoreetiline teadmine, et Ruth 2.0 saab olla, on muutunud selleks aastaks mu igapäevaseks eluks. Elu kuidagi ise lepitab inimese iseendaga. Ma ei teadnud siis, kui suureks võib kasvada elu, kui ilmutada tema suhtes mõistmist stiilis "Kui ma luban endale kogemusi, siis saan ma neid veel rohkem". Või kui küsida endalt "Mis saab juhtuda, kui ma teen oma südame uuesti lahti?" Igal juhul läheb miskit untsu, onju, sest eesti keeles kannab "juhtuma" ikka negatiivset konnotatsiooni. Palju kelmikam oleks endalt seetõttu küsida: "Mis hakkab saama?" :-) Kui lubasin omale varakevadel elu sõnadega "Vaatame siis, mis saama hakkab", tegin märkamatult ukse lahti vägevale mehele ja seninägematutele kogemustele.  

Ma ei tea, mis värk sellega on, et ma pean kogu aeg vaatama pildiraami taha - kahepaikse loo jätk vist. Ma vaatasin mõnda aega pealt, kuidas mees läks ratast sõitma ja mulle jäid meelde ta sõnad "siis on ikka aega mõelda mõtteid". Ei läinud just palju aega mööda, kui ma ka sadulasse hüppasin ja samuti sõitma läksin, sest ma tahtsin kaa, mõtteid mõelda siis. Jooksmise asemel valisin rattasõidu muidugi ka oma lõputu sooritusvajaduse rahuldamise pärast - ma sain aru, et ma jõuangi ratta seljas kaugemale, näen rohkem ja saan üleüldse rohkemast osa. Kaloreid kulub ka iseenesest kuidagi enam...

Häštäg "400 kilti värsket õhku ratta seljas" lõppes mais meil ühise ringiga ümber Tallinna ja järgmiseks ostsin omale õiged rattakingad. Selliseid, millega jalad pedaalide küljes kinni ja millega saab vabalt koos rattaga külili kukkuda, mida ma ka tegin muidugi. Valust hullem, ent kummastavalt inspireerivam on aga iseenda peale vihane olemine, et mida värki, mismoodi ma nüüd ei saa, kui enne sain - lähen proovin korra veel! Tänast esimest pikemat sõitu nendega tegema minnes viskasin ma poole tee peal peast hirmu, et nagunii varsti lendan vastupidises suunas peas ringlevale mantrale "jalg lahti, pidurdan ja astun õigele poole maha", sest ma tulin ju sõitma! Ja nagunii kukun veel ja veel. Ju on siis olulisem kõigest see, et ratas võimaldabki mõelda (nagunii pead teed kaugele silmas pidama) ja ma mõtlen mõne mõtte sirgemaks. See ongi inspiratsioon - töö ja lõbu käsikäes. Kuigi lähima põõsani, on see siiski puhas rõõm :-)





 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas suhelda eksiga nii, et jääksid sealjuures terveks

TOP 4 viga, mida lahutuse järel teha ei tohi

Kui elu toob "lotovõidu" olla julge ja vaba