Südasuve kaks mõtet - ebatäiuse võlud

Koristades tulevad alati head mõtted. Mu väike maja peaks idee poolest puhtaks saama 20 minutiga, aga alati ma koristan teda nagu oma eelmist suurt elamist vähemalt poolteist tundi... Ja selle ajaga saab umbsõlmest lahti harutatud nii mõnigi sasipundar. Mul on nüüd üks abiline, kes aitab neid mõtteid aeg-ajalt profi tasemel harutada, rääkimata paarist sõbrannast, kelle nõu ma kalliks pean, ja rääkimata oma tütrest, kelle otsa vaadates ma küsin mõnikord - are you sure, you're not a daughter from another mother? ... Või rääkimata oma pojast, kes teinekord oskab nii asjalikult öelda, et anna olla. Nemad kaks andsid mulle kaks olulist mõtet - ja neid ma harutangi nüüd.

#1 - kõik tulistavad puusalt. Sest keegi ei tea, kuidas oleks õige. See on mu poja mõte. Sõitsime linna ja arutasime asju, nagu vanasti, kui ma ta kooli juurest peale korjasin. Ma tegelikult igatsen neid aegu taga - meil olid huvitavad jutuajamised, kõigest, maailmast, inimestest, poliitikast, suhetest. Ja kui nüüd vahel harva see imeline noor mees mulle autosse satub, ei lähe kaua, kui sealt pudiseb midagi tõelist. Kõik tulistavad puusalt. Me rääkisime tegelikult sellest, kes on nn õige inimene. (Jutt algas sellest, et kuna ma kirjutan varsti samal teemal ühe autorikülje, siis viskasin talle õhku, kumb on õigem inimene, kas mustanahaline või valgenahaline lesbi... ja see koorus sotsioloogiliseks aruteluks sekunditega, tohutu huvitav oli). Kui kõik tulistavad puusalt, siis mina ka. Lootuses, et taban märki. Kui ei taba, siis on see halvematel hetkedel teiste süü, või selgematel tunnistan, et panin lihtsalt mööda. Mitte et suuremat sorti õppimist sealt tuleks, vaid ikka selleks, et järgmine kord samuti puusalt edasi panna. Mis tõi mind tõdemuseni, et meile on antud ebatäiuslikkuse näol tegelikult kingitus. Kui kõik tulistavad puusalt ja mina ka, siis ma ei pea üldse häbenema või häbi tundma, et teinekord asjad ei suju või lähevad kuidagi nii, nagu ma pole plaaninud. Puusalt tulistamine eeldab julgust, mitte kontrolli asjade üle. Ja julged julgevad ka eksida.

#2 - loevad väiksed asjad. See on minu tütre mõte. Väikestes asjades on teinekord suurem rahulolu peidus kui suurtes või suuremates. See tõi mind tõdemuseni, mida ma saan teha igapäevaselt. See ei ole see, et "hingan, järelikult olen elus", mitte see. Käisin kolamas oma kodu lähedal metsas ja tõin metsast (!) naistepuna. Väike asi, aga üllatas mind tõeliselt, sest eeldasin teda pigem niidutaimeks. Naistepuna aga on minu taim, nagu ka kortsleht.
Mul on aias rasvane rott - mõni paneks lõksud üles, aga see rott sööb mu tikreid, mida on meeletus kogustes ja mida ma niikuinii korjata ei viitsi, nii et ma ei raatsi. Lisaks on rott loom, kes toob sõnumeid: korista oma sitt ära ja tee ruumi uuele. Sellega olengi tegelenud - kogu aeg on midagi ümber korraldada ja see on tõeliselt pakkuv tegevus. Uus vaip, uus lill, vana, mis enam ei teeni, metsa. Juuksed lühemaks. Mälu vähemaks. Ja puhkamine ja niisama vedelemine, rannas lugemine. Sodi aitab ohjeldada muideks vanade raamatute lugemine. Kas tead, et "Jane Eyre" on kõige puhtamal kujul rännak oma hingeosade juurde? Või et Cheryl Strayed "Metsik" tekitab tunde, nagu sa oleksidki päriselt Pacific Crest Trailil? Toimetan praegu üht ümbermaailmareisi raamatut - ja see veab mind ulgumerele koos suurte emotsioonide ja tunnetega. Igapäevased ja väiksed asjad pakuvad palju. Või et miks ma kunagi üldse jõudsin TED talkshow'deni? Aastaid tagasi. Et nüüd, vanema ja targemana, jõuda Brene Browni raamatuteni, mis jällegi lohutavad "täiuslikku" inimest sõjakirvest iseenda vastu maha matma ja endale armu andma. Julge vaid olla ebatäiuslik...