Sõbrannade võlud

Foto: Pixabay

RÄÄGIN SÕBRANNADEST! :-) Sest minu omad väärivad medaleid...

Ma olen nii tänulik. Varsti kaks aastat no-married woman, enne seda enda jaoks miljon aastat abielus, ja ma avastan alles nüüd, mis võlu on omada enda ümber PÄRIS naisi. Mitte selliseid, kes uluvad kogu aeg, et neil pole meest või et nad tahaks meest, või kes ootavad, pärg peas aasal uut suhet, vaid selliseid kahe jalaga maa peal olevaid inimesi, kes päevast päeva su kõrval oma elu elavad, asjalikke asju ajavad, pirisemata, mis tulema hakkab või mis oli. Selliseid no-bullshit naisi.

Hakkan otsast peale. Käisin suvel Aksil naiste väelaagris ja pole üldse paha näha enda ümber kümmet sellist naist. Muidugi on naistel alati suhetega jamamist, kellel poleks. Mehed, lapsed, emad-isad. Aga, ma pole veel kuulnud nii vähest hädaldamist ja nii palju häid mõtteid. Naised oskavad üksteist toetada. Sest kõik naised saavad üksteisest ka ilma hädaldamata aru. Keegi meist pole unikaalne, samas on ka - iseenda silmis. Ja samas on meil, naistel, ühesugused vajadused, suur ühisosa, mida ainult teine naine mõistab. Me oleme oluliselt sotsiaalsemad olendid kui mehed, meil on loomuomane sisemine vajadus olla olemas, me oleme uudishimulikud, me tahame teada ja avastada, me tahame SUHELDA!

Minuga on selle aasta teekonnal kaasas olnud mitu naist, kellele ma olen kõrval olemise eest supertänulik, sest ma olen nendega koos avastanud uusi mõtteid ja laotanud laiali oma perspektiivi ja kasvanud suureks naiseks.

Juba eelmise aasta Aksilt olen tuttav EDAGA, aga selle aastal laagris või isegi enne seda saime nagu päriselt-päriselt tuttavaks ja kohe sõpradeks. Naine, kes käib kindlalt oma teed, on mulle andnud nii palju mõtteid, et ma lihtsalt imestan - kus see õde enne olnud on? Me oleme kahepeale nagu kajalauad - tema mõte muutub minu peas suuremaks või teiseks, ja vastupidi ka. Meie telefonikõned võivad olla mitte tundide, vaid õhtute pikkused. Meie vahel on Tallinn-Tartu maantee ja ometi me leiame tee teineteise juurde. Temaga saingi aru, et sõbrannade ühine aeg on oluline ja kui ikka tuleb mõte kokku saada, siis pole vahet, milliseid kilomeetreid sa maha pead mõõtma - peaasi, et kokku saad.

Või tütarlaps HELI - minu kaunis kaaslane sellest ajast, kui me tütred veel väiksed olid. Sa ei jätnud mind maha! :-) Ja sinu viimane soovitus lugeda Nekrassovi "Elavaid mõtteid" viis mind sinna, kus ma avastasin, et sinagi oled teel - see on väga äge raamatusoovitus. Naine, kes helistab sulle Loolt, et ma tulen sinu juurde Piritale rattaga, kellega me joome kahe tunniga ära hunniku veini, paneme maailma asjad paika ja ma tunnen, et sel hetkel polegi mulle midagi muud vaja, kui ainult oma sõbrannat.

PILLE. Sa ikka mäletad, kui sa minu juurde pärast lahutust esimest korda tulid ja palusid omale hakatuseks kaks džinn toonikut segada ja alles siis ütlesid, et "Noh, räägi nüüd!" Kurat, naine - kuidas iganes elud lähevad, sinu ma kutsun oma järgmisse pulma, või kui enne ei jõua, siis järgmisele suurele juubelile või oma matustele kõnet pidama. Ma jätkuvalt ootan pikisilmi meie kohtumisi, sest iga kord, kui me kokku saame, ma mõtlen, et me oleme sarnasel teel ja kokku loodud. Asjata ma sind sealt liivakastist 7-aastaselt ei leidnud ju!

Ma ei tea, mida ma teeksin ilma oma ELLENITA, kes on küll mu tütar ja ühiskondlike normide järgi ei peaks olema mu sõbranna, aga siiski on. Kui kunagi tekib mul valgetähe ordenite andmise võimalus, siis ma annan talle selle esimeste hulgas välja. Old soul, kelle kaudu räägib minu naisliini esivanemate tarkus. Kui meil tuleb päris elust juttu, siis ma tunnen ise end nagu laps... Kust mu laps selle kõik kokku on korjanud, mina ei tea. Aga on ja ta on mu kõrval kui sõjaprintsess Xena.

Mis viib mind siit edasi - sõbrannasid on väga vaja. Ma saan sellest aru alles nüüd. Ja milleks? Selleks, et jääda lihtsalt ellu ja olla elus, sest nemad teavad, mis sa tunned. Ükski mees ei tea seda nii täpselt.

Ma saan nüüd aru, kui isoleeritud ma olin - eks ise valisin ka selle tee just abielus olles. Ma olin olemas ainult pere jaoks ja mul oli ikka tõesti vähe naissõpru. Aga naised olid just need, kes pasa majja tulles mu sealt välja vedasid, ehkki mul neid palju toona polnud. Keegi neist ei hakanud ajama, et "otsime sulle uue mehe", sest no ei tee sind terveks ükski mees. Valasid veini, nutsid koos minuga, küsisid, mis nad saavad teha. Ja olid, kuulasid, tegid, mis nad said ja paljud ka jäid, ja kus on palju, sinna tekib ka juurde! :-)