hea on mitte teada
mida elult tahta
siis oled valmis
kõike proovima
g.
Inglise keeles on hea väljend - leap of faith. Hüpe tundmatusse, lootuses, et kõik läheb hästi. Teed midagi heas usus, olenemata sellest, et faktid (mida teised räägivad) või asjaolud (mis sulle oma elus otsa vaatavad) ei pruugi sind toetada. Pimesikk elu näitelaval. Mul on käes just selline hetk. Mul ei ole enam püsivat töökohta, olen nüüd iseenda peremees. Kummaline on see, et ma "fakte" teades justkui peaksin omale püsiva palgatöö leidma (sest teised räägivad nii) ning "asjaolusid" silmas pidades (majapidamine, elamise raha, haa - ja see, et arstile saaks minna), pole mul ometi tahtmist enam leida kohta, kus ma olen kellegi teise oma, ükskõik kui palju ma töökuulutusi vaatan. (Kõige pelutavamad on kohad, kus öeldakse, et on kontoritöö ja pärast paarikuist äraolemist antakse motiveeriv pakett, mille sees on kolm kodutööpäeva kuus). Ma ei tea tõesti, kas ma soovin enam omale sellist tööd või võin nüüd tõepoolest olla juba sealmaal, kus ma praeguste tegevustega - kirjutamine, orgunnitööd ja trennid - elaksin päris okeilt ära. Äkki ma olengi valmis seda proovima? Äkki nüüd ongi see hetk? Olen ju varasemas elus olnud ettevõtja, nüüd ka juba iseseisvalt mõne aasta (küll põhitöö kõrvalt) - aga miks siis mitte...
Seda kõike justkui teades liiguvad mõtted ikkagi sellele, millised on ühiskondlikud normid. Ma ei tea miks ja ei tea kust, tuleb sund teha midagi ja ainult kellegi teise heaks kellast kellani, saades selle eest vastu vaid nõudmised ja sotsiaalsed garantiid. Ma saan tegelikult aru mugavusest: nii on hea, turvaline ja mugav. On küll, samas meist pooled vähemalt on iseolemiseks täiesti võimekad. Jaa, oluliselt ebamugavam on ise oma elu ja garantiide nimel tegutseda. Mul taob ka kuklas, et püsitöökoht-püsitöökoht. Norm on ka see, et me käime tööl. Kuula, kuidas see kõlab - "käime tööl". Kas siis see, kui ma töötan kodust, ei ole tööl käimine? Või kus ma peaksin käima, et see liigituks aktsepteeritavaks tööl käimiseks?
Normidest edasi kõneldes. 40ndaks eluaastaks võiks olla mingigi kindlustatus. Ma mäletan kuklas ka oma isa ütlust, mis kõlas umbes nii, et neljakümnendaks on mehel elu tagavara olemas. Noh, jah. Õnneks ma pole mees :-) Ma võin aga oma mütsi ära süüa, kui väidan, et enamik minu kaaspimesikkudest - olgu mehed või naised - elavad koos minuga kui linnukesed oksal - meil pole suurt sääste, hea, kui meil on mingi sammas. Aga meil on metsikult kogemusi juba 90ndate ettevõtluses, rääkimata hilisemast anarhiast, vähemalt kaks last, ports sõpru, kellele helistada, kui ulg peale tuleb. Ja kui teine sammas vabaks antakse, siis leiame end esimeste seas selles järjekorras, kus seda koheselt realiseerida saab. Esimeseks on korralik pidu, et tähistada järjekordset vabadust, edasi siis vaatab. Miks ma sellepärast ei põe? Noh, ma pole ka mees.
"Kas sa siis üldse tulevikule ei mõtle?" - küsimus, mida ma pidevalt kuulen ja eriti sealtpoolt, kus sukasäärtes on nii palju kõlisevat, et selle ninad ulatuvad seisvas rahas juba maani. Mõtlen, ja kuidas veel - aga pigem selles võtmes, kuidas elada elu teine pool nii, et ma teeksid tõepoolest seda, mis mulle päriselt meeldib, ja et see tooks mulle ka leiva lauale, ööune, hilisõhtuse vabaduse ja raha reisideks jms. Võibolla olen naiivne, kuid arvan siiski, et ei ole. See on juba teine lõik, kus ma räägin vabadusest, mis on minu põlvkonna tegemistes üks esikohal seisvaid väärtusi. Vabadus olla vaene, rikas, vahepeal - ja selline, kes saab hakkama ja muud pole vajagi. Isegi kui on tunne, et teised teenivad sinust alati rohkem (sest rahast rääkida me ei mõista), võib mürki võtta selle peale, et enamik liigitub sellesse kategooriasse, kus "saadakse hakkama" ja suur osa unistab lotovõidust, et võlad ära maksta.
"Sul on vaid 20 aastat pensionini!" - Ma mõtlen, et mul on tegelikult veel vähemalt 50 aastat elada ning kui arvestada meie suguvõsa pikaealisuse geene, lolli jonnakust, pluss iseoma oskusi-teadmisi ja vilumust, siis selle poole sajandiga peaks ju täitsa võimalik olema asjad päriselt ja ainult iseenda kätte haarata ning mitte loota hambakroone kelleltki, kes mulle kui pensionärile 20 aasta pärast adjöö ütleb. Mina ennast ju maha ei jäta.
"Üksi on vist ikka raske..." Mees ja naine saavad olla koos päriselt ning saavad olla koos ka nii, et pole mingit tunnetki, et ollakse koos. Selline on minu kogemus. Kui mu kõrval oleks keegi, kes päriselt hoolib mu tegemistest ja kordaminekutest ja minust kui inimesest, oleks kindlasti kergem, või ütleme: seltsim ja lõbusam. Mulle meeldib asju arutada ja rääkida sellest, teisest ja kolmandast, hommikul mitte tormata kohe kellelegi putru keetma või aja peale koristama. Mind häirib, kui selle põhjal aetakse segamini minu otsustusvabadus ning peetakse seda hoopis laiskuseks. Mind üksiolemine ei häiri, pigem häirib see ühiskondlik luulu, et mingis toanurgas peab selle normi järgi keegi, olenemata tema iseloomust, suhtumisest ja sõnadest, ilmtingimata olema.
Kuna ma alustasin gerdalaura mõttega, siis ka lõpetan, ja see on järelemõtlemiseks-julgustuseks mulle, sulle ja kõigile neile, kes hädaldavad, et üks on poolik, (naine) ise ei saa või on vähe ning vanemas eas oma tahtmist mööda pole kuidagi õige. Kui arvestada seda, KUI vähe aega, tähelepanu ja päristahtmist sinu jaoks jagub sellel poolel, keda ühiskondlik norm sind justkui toetama on määratud (olgu päristöökoht, II sammas või mees), siis on iseolemises ja vabaduses siiski suuremat sorti mõte. Sest iga institutsiooni taga on inimkäsi ja see käsi ei hoia enamasti sind, vaid... midagi muud ;-)
tore et minuks aega leidsid
terve see pool tundi
meie kolmetunnisest
koosolemise ajast
mina ja su telefon
nautisime su seltskonda väga
g.
Kommentaarid
Postita kommentaar