Mida teeb karantiin inimesega, kes on inimeste inimene - tähelepanekud ja kummastavad leiud

Ma pole ei haige ega midagi. Ja muidu on ka kõik jumalast hästi. Aga ma tunnen, et ma varsti jään haigeks - suhtlemisvaegusest ja faktist, et ma EI NÄE inimesi ega saa vaadata nende silmi ja näoilmeid, kui näost näkku kohtuda. Mõnda lähemat sõpra ka KATSUDA. Üleriigiline eriolukord lõikas mind ära mu põhitegevusalast ehk et ma ei saa anda trenne, NÄHA vahvaid pingutajaid, TUNDA nende sooritust kohapeal, ega kohtuda inimestega, kelle juttude põhjal sünnivad erinevad kirjutised, mis siin-seal ilmuvad. NÄHA nende näoilmeid, TUNNETADA emotsiooni taga mõtteid, mis tekitab meie vahel reaalelulise dialoogi. Silmad SELETAVAD jutu juurde olulisi kihte, see on fakt.

Kummaline, kuidas kõik ühe hetkega muutub. Kogu narratiiv sellest, et VÕTA ISEENDA JAOKS AEGA. Kui oled selleks sunnitud, siis pole selle ajaga midagi mõistlikku teha - mul vähemalt mitte -, sest see on nagu ette öeldud, peale sunnitud. Mulle meeldiks VALIDA, ja ma valisingi varasemalt - siis kui SUHTLEMINE tehtud ja oli vaja end laadida. Aga et on eriolukord, siis pole ka nagu käitumisreegleid minusuguse jaoks, kes ei oska olla ilma inimesteta enda ümber. Füüsilise suhtluseta. See pole küll mõistagi mingi eriolukord - saa üle, eks? Mul õnneks pole enda pärast ei hirmu ega ärevust, aga esimest korda elus pole mul iseenda jaoks mitte mingisugust soovitust...

Olukorra jaburusest sain ma aru täna, kui mu PÄRISsuhtlemisvaegus jõudis vist haripunkti. Läksin metsa jooksma ja RÄÄKISIN iseendaga. Ja selleks, et inimesi NÄHA, veenduda, et nad on ikka olemas, sõitsin autoga Rohuneeme ja jalutasin rannas, kus teisi inimesi vaadata sai. Ainuüksi sellepärast. Seal ka rääkisin iseendaga ... Kõva häälega, enne kui arugi sain. Ühe mööduva koerajalutaja koer jäi hetkeks isegi seisma mu juurde ja vaatas mind ... KAASTUNDLIKU moega. Koeraomanik hoidis kahe meetri kaugusele. Kuigi võõras, vaatasin teda igatsevalt. Huvitav, kas koerad ka viirusekandjad võivad olla?

Ma tunnen ennast nagu sunnitööle saadetud priileivasööja, kui mulle öeldakse - sa oled selle ära teeninud, puhka või tee, mis riik sulle ütleb. Ma tunnen, et ma pole seda kuidagi ära teeninud, sest ma olen inimeste inimene, ma ei saa ilma nendeta. Skype või Messengeri Video Chat ei rahulda seda päris inimese tunnetust kohe kuidagi moodi.

Loomulikult ei lähe ma praeguses olukorras kellegi juurde ega kutsu ka kedagi enda juurde, mõistus on veel alles. Niisamuti ei lase ma üle jala lasta neil, kes üle jala lasta tahavad või suvalt end kuidagi külla pakuvad. Aga mida teha tunnetega, kui oled harjunud inimestega, ent nad kõik on kuskil "ära"? Ma saan rohkem kui varem aru sellest, kui oluline on teine inimene. Meeletult tähtis. Ma saan rohkem kui varem aru sellest, kui keegi minusugune hädaldab mulle kaugelt - millal me jälle näeme... Või mis veel hullem, kas me üldse näeme veel?! Ma saan rohkem kui varem aru ka sellest, kui oluline on tere-käsi või kohtumiskallistus - neid ei tohi praegu naljalt jagada, aga FÜÜSILINE SIDE inimeste vahel on nii oluline. Ma saan sellest alles nüüd aru.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas suhelda eksiga nii, et jääksid sealjuures terveks

TOP 4 viga, mida lahutuse järel teha ei tohi

Kui elu toob "lotovõidu" olla julge ja vaba