Vahel ma kiusasin oma lapsi, kui need koolist koju tulid, küsimusega, et mida nad täna õppisid, mida nad veel eile ei teadnud. Tõsi oli see, et mida väiksemad nad olid, seda enam pani see küsimus neid mõtlema ja üksteise võidu ka mulle oma uusi teadmisi ette laduma, samas suureks saades ja hiljem juba ülikoolis käies, vaatasid nad mulle otsa näoga, et nagu seriously mom ..., ega siis kool neid pärisasju ei õpeta. Kuid sellest küsimusest ei pääse nad vahel ka nüüdki ning seda küsimust küsin ma mõnikord ka iseenda käest. Kontrollimaks, et ma veel loon ja lehvitan.
Vahel on õpituks osutunud mõni loetud mõte, kuuldud lause või niisama elamus, hetk ise. Vahel on selleks mõni tunne või puudutus, vahel ka pilk. Mõnikord võib selleks olla ka tõdemus, et pekki, ma teadsin ju seda, aga ikka astusin reha otsa. Need "eluvalemid" ja "olemise reeglid" on suuremad kui sa ise aga just siis, kui nad tekitavad inspiratsiooni, panevad sind mõtlema ning teemat edasi arendama.
Minu hiljutine inspiratsioonpuhang pärineb Elizabeth Gilberti raamatust "Abielutõotus" ja peatükist, kus ta arutleb just sellesama inspireerumise üle: mida me tahame ja kas teine inimene ikka saab meid inspireerida. (Ma olen reaalselt silmini kade autori peale, et ma ise alles nüüd oma elus seda näen ja veel rohkem kade olen selle peale, et ta on suutnud selle veel nii elegantselt kirja panna. Aga noh - ta jõudis minust lihtsalt ette...).
Kaasaegne elutarkus jutlustab vähemasti lääne ühiskonnas seda, et sina, üksikindiviid väärid parimat, kui mitte rohkemat, unista suurelt ja palju ning kõik on võimalik! Tee kõvasti tööd (eriti kooselu nimel) ja sind ootab mingil arusaamatul hetkel metsik bliss. Mitte et sa seda kõike teha ei või, sest vastupidisega pole ka suurt miskit peale hakata - "taha vähem!" loosungist ei saa keegi nagunii aru, "tööta vähem!" sobib ehk pooltele võibolla neljapäevast alates. Ent paraku tekitavad need maast madalast sissesöödetud ülivõrdelised lööklaused, mille järgi lausa peab jõudma tippu absoluutselt kõiges, kindlasti ka selge sisemise nõutuse ja käed vajuvad maani, sest me teame sisimas juba ette, et me lihtsalt ei jaksagi kõike. Ma ootan juba pikisilmi aega, mil eestlaste tüvitekstiks saaks vaid üks lause "Kevadest", kus lubati terve rehkenduse asemel ka vaid pool teha, ja me elaks ilusamat ja jõuetekohasemat elu.
Kui küsida mõnelt psühholoogilt, kes iga päev mitmesuguste probleemidega paare nõustavad, et kas nad on näinud sellist suhet, kus kõik töötab kui kellavärk (ei olda lihtsalt "hea tiim"), alates sügavast emotsionaalsest lähedusest lõpetades meeliülendava seksiga neli korda nädalas, ka siis kui üks pooltest vaevleb kroonilise magamatuse käes, kuna tited on majas veel, teine on töö juures segi läinud, raha on napilt, sest laenukoorem viib silmanägemise, siis neil pole mitte ühtki paari näiteks tuua. Mitte ühtki. Sest me ei jaksagi kõike ja korraga. Peale selle pole meil oskusigi. Kuid ometi on meis sügaval sees teadmine, et igaühe jaoks on kuskil keegi, hea mees või hea naine vähemasti. Inimene, kes tõstaks meid taevastesse kõrgustesse, mis siis et ta oma kondid seejuures ära murrab, hinge sööd sa tal seest niikuinii.
Ja nii ongi meil jätkuvalt ja püsivalt nõudmised TEISE inimese suhtes, et ta inspireeriks meid iga jumala päev ning hoiaks soojas meie emotsionaalseid vajadusi täpselt nii nagu Gilbert tabavalt kirjutab - inimesed kujutavad ette, et neil oleks lausa õigus oodata, et riigi küttesüsteem hoiaks kõik nende kehaosad samaaegselt soojas! Võta ennast kokku, kallis! Mingi nõrk oled või?
Ma lugesin seda kohta mitu korda järjest ja sain aru ühest asjast - ma tean, et kui ma ise ei jaksa kõike, siis ei jaksa teine ka kõike. Ootus, et teine inimene veaks minu koos mu sitavankriga pasast välja, on äärmiselt ebarealistlik, kui ma ise oma vankrit liigutadagi ei jaksa (või ei mõista). Ehk et mis oleks, kui ajaks end ise vahelduseks tippvormi, prooviks mõne üle jõu käiva asjaga hakkama saada, inspireeriks end vahelduseks ise. Küsiks endalt, mida ma täna õppisin, mida ma veel eile ei teadnud - ja oleks inspiratsiooniks nõnda ka teisele. Muide, silmapiir on silmade kõrgusel, mitte pea kohal taevas. Latt ei pea seljataga püsti olema.
Foto © Pixabay
Kommentaarid
Postita kommentaar