Maagiline "seekord". Kuidas seekord teen kõik teisiti või mida õieti tähendab "seekord"?



Ma hakkasin märkama, et kasutan palju sõna "seekord". Seekord tahan teha nii, seekord valin selle, seekord ma nii küll ei teeks, kuni selleni välja, et seekord teengi kõik õigesti. Seekorrast (või sellest korrast) sai minu kõnepruugis kaalukas sõna, mis kõlas otsekui suur lubadus.

Huvitav oli jälgida, millal ja mis kontekstis seekord end ilmutas. Ma kasutasin seda palju just siis, kui tutvusin oma praeguse elukaaslasega ning mingid situatsioonid või jutuajamised tekitasid võrdlusmomente möödunud eluperioodiga. Olen lugenud, et võrdlemine pole hea ega aus just uue inimese suhtes. Kuid ikka võrreldakse, ja võrdlemisest olulisem on ikkagi see, kuidas sa end väljendad. Ma ei ole väga seda meelt, et oma elatud elu, mis on veedetud kellegi teisega, peab ilmtingimata ja vägisi oma olevikust eemaldama. Ma ei vatra möödunust nii ohtralt kui enne, kuid mõtlen ma sellele vahel ikka. Ma ei saa või ei oska tõmmata nii selget piiri toonase ja praeguse iseenda vahele, et vaatleksin neid kui lahus tükke - mina olen ikka mina, ehkki toonane mina on kui vananenud versioon praegusega võrreldes. Kuid uude eluperioodi ja suhtesse tullaksegi kõigega: suhtumiste, kogemuste ja teadmistega. Need hakkavad siis muutuma ja täienema, andeski võimaluse "seekord" teisiti teha, sest sa oled eelmise elu võrra lihtsalt targem. Seekord olen ma tõepoolest omandanud mingi üldistusvõime. Kui mõistad, et reis läheb aia taha ikka ja ainult seepärast, et oled reisile kaasa võtnud iseenda, siis on ju võimalik miskit iseendaga ette võtta.

Tabasin end aga mõni kord küsimuselt, et mida mu "seekord" õieti tähendab. Kas see tähendab midagi stiilis "nüüd tuleb teha nii või muidu! Sest järgmist korda end parandada või paremini teha ei tule"? Või mõtlesin ma siiski seda, et nüüd ma lihtsalt valingi parema tee, sest ma ju oskan paremini? Mulle omale tundus, et mu "seekord" kõlas kui ähvardus, mis võinuks kergesti muutuda isetäituvaks halvaks endeks, kui ma end piisavalt poleks jälginud. Otsus lasta lahti polnud siiski teadlik otsus, vaid ühtäkki lihtsalt kujuneski see sundimatuks seekorraks, ilma lisatingimusteta. Loomuldasa pole minust iseenda füürerit ja elu on suurem kui mina oma piiritus pädevuses.  

Mulle siiski ei jäänud märkamata, kui väga ma tahtsin, et seekord oleks ikkagi kõik teisiti. Ma olen tubli soovija ja üldiselt siis nii ka läheb - vastavalt soovidele. "Teisiti" all pidasin silmas, et elu saaks rõõmus ja huvitav ning sujuv ja lihtne. Kui lasin elul ära defineerida selle, mida tähendab minu jaoks seekord, siis adusin korraga ka seda, mis sisu on sõnal tookord. Tookord ei olnud valesti või mere kohal paks udu, vaid pigem elas see aeg oma aja ära. Lihtsalt lõppes otsa, andes sellele korrale võimaluse sündida, särada ja elada. 

Foto: Pixabay

Kommentaarid