Meie ühiskonnas on lahutus üldiselt selline asjade käik, millele ei vaadata hästi. Ilmselt oled seda kogenud kahte pidi. Kui olite veel koos, siis vaatasite ise lahkuläinuid, et "nõrgad, ei saanud hakkama", ja nüüd, kui omal kriis käes, siis tunnetate teiste samasugust suhtumist. Teiste suhtumine avaldub taolistes lausekatketes:
- meie elus on ka raskeid aegu olnud, aga me pole isegi mõelnud lahutamisele
- me kakleme küll, aga lahku selle tühja asja pärast ei lähe, me ikka armastame teineteist
- meil on ka probleeme, aga lahutus ei ole variant
- eks armastus kaobki pikaajalisest suhtest, jääb sõprus ja "mingi asi veel", juba laste pärast tuleb koos olla
...
Kõik see kirjutab su otsaesisele ja alateadvusse suurte tähtedega LUUSER. Tunned, et teised suudavad oma suurtele probleemidele vaatamata ikkagi mitte lahutada. Mõtled võibolla, et kuidas sa said ometi nii "nõrk" olla. Lihtsalt lohutuseks: enamik neist ei ole sellises olukorras siiski õnnelikud ja neil on praegu võimalus olla sinust veidi paremad. See on alateadlik ja täiesti inimlik. Oled ju isegi sedasi teinud varasemalt. Jäta see sinnapaika - hoia oma fookust endal.
Vaatame süütunde sisse
Lahutuse järel tekivad süü- ja häbitunne ühel hetkel paratamatult. Süü avaldub tavaliselt enesesüüdistamises: mis ma valesti tegin, miks ma ometi sedasi ei teinud, kuidas ma küll võisin nii rumal olla, oleks ma ometi nii käitunud jne. Proovi aga teadvustada omale kahte asja:
1. Lahutus on sama hea kui surm. Suur osa meist sureb. Sellele järgneb lein ja sa oled praegu leinamas, oma kaotatud poolt, endist elu, eksi, kodu.
2. Leinal on mitu etappi ja üks neist on kauplemine. Iseendaga kauplemine - kui ma oleksin teinud nii, siis poleks juhtunud naa. See on seesama "oleks-poleks" jutuajamine su peas. See on ülimalt normaalne ning tuleneb meie soovist saavutada oma elu üle taas kontroll. Me arvame, et sedasi saame selle tagasi. Võibolla teed salaja isegi jumalaga sobinguid stiilis, et "kui selline asi peaks tulevikus veel kord juhtuma, siis ma küll ...". Tuleb tuttav ette?
Minu soovitus: kauple iseendaga, aga püüa hoiduda sellest, et marsid eksi juurde ja hakkad vastuseid nõutama: kui ma oleksin teinud seda, kas sa siis oleksid/ei oleks..., kui poleks juhtunud nii, kas siis me oleks veel koos? jne. Etteruttavalt võin öelda, et niimoodi sa ennast piinavatele küsimustele vastuseid ei saa. Esiteks su eks ei oska neile vastata, ta ei tea lihtsalt, mis oleks-poleks olnud või juhtunud. Suure tõenäosusega soovib ta hoopis, et ta rahule jäetaks. Teiseks, isegi kui ta oskab vastata, ei pööra see ajaratast teistpidi käima, lahutatud olete ikkagi ja edasi pead minema sellegipoolest. Ühesõnaga - vastused või mitte, selline teguviis kulutab asjata su niigi olematutu energiat ja sa võid jääda süüdistamisrattasse kinni.
Mõni sõna ka häbist
Süü ja häbi käivad sageli käsikäes ning need võib võtta kokku "saamatuse" sildi alla. Sa võid tunda end saamatuna, et ei suutnud oma kooselu hoida, oma eksi hoida, oma pere ja kodu hoida. Sul võib olla häbi, et sa oled nüüd üksi jäänud (teised käivad igal pool koos), et sul enam pole traditsioonilist pereelu (teised istuvad kõik õhtuti rõõmsalt teleka ees). Häbi siis, kui su käest kas või mõnes ametiasutuses, töökojas või kus iganes abieluinimeseks peetakse, aga sa ütled moka otsast, et mul pole meest/naist, teinekord on häbi isegi tunnistada, et sa pole enam abielus.
Siingi on oma juured. Häbi tekib tugevamalt siis, kui me võrdleme end teiste inimestega. See on inimlik mõttemall. Aga püüa mõelda nii - me võrdleme oma rasket olukorda teiste kergema olukorraga ja paneme end kaalukausile. Meie meelest on selge, mida kaalukauss näitab - et lahutus on teinud meist teisejärgulise kauba. Aga sellega me anname ISE omale tõuke tunda häbi. Me paneme end ISE paika. Me ISE paneme end sedasi tehes häbi tundma.
Me oleme aga inimestena kõik võrdsed, meil kõigil on raskeid momente (ka neil, kel läheb pealtnäha kõik alati hästi). Sina oled praegu läbimas oma elu üht raskemat teekonda ja usu mind, mis ei tapa, teeb tugevaks ja sa oled juba sellel teel, tugevamaks saamise teel.
Kui sul on hetkel raske seda lahti harutada ja sa arvad, et lahutus võrdub praegu sinu elu suurima läbikukkumisega, siis püüa vähemasti mõelda nii, et iga suurt (ja edukat) ettevõtmist saadavad ebaõnnestumised (kui elu on sinu suur ettevõtmine, siis see ei kulge alati sirgjooneliselt suure paraadi saatel, on ju nii?). Kõik elu keerud ja ebaõnnestumised on ülimalt väärtuslikud õppetunnid.
Ma olen ise kogenud, et sel ajal ei võta aju kinni kõrvalt tulevaid katseid asju selgitada. Ometi oleks vaja olukorda kuidagi leevendada. Mida siis teha? Olen koostanud väikese kirjelduse, kuidas tulla toime tugevate tunnetega, mille hulka kuuluvad ka süü- ja häbitunne - vaata SIIT.
- meie elus on ka raskeid aegu olnud, aga me pole isegi mõelnud lahutamisele
- me kakleme küll, aga lahku selle tühja asja pärast ei lähe, me ikka armastame teineteist
- meil on ka probleeme, aga lahutus ei ole variant
- eks armastus kaobki pikaajalisest suhtest, jääb sõprus ja "mingi asi veel", juba laste pärast tuleb koos olla
...
Kõik see kirjutab su otsaesisele ja alateadvusse suurte tähtedega LUUSER. Tunned, et teised suudavad oma suurtele probleemidele vaatamata ikkagi mitte lahutada. Mõtled võibolla, et kuidas sa said ometi nii "nõrk" olla. Lihtsalt lohutuseks: enamik neist ei ole sellises olukorras siiski õnnelikud ja neil on praegu võimalus olla sinust veidi paremad. See on alateadlik ja täiesti inimlik. Oled ju isegi sedasi teinud varasemalt. Jäta see sinnapaika - hoia oma fookust endal.
Vaatame süütunde sisse
Lahutuse järel tekivad süü- ja häbitunne ühel hetkel paratamatult. Süü avaldub tavaliselt enesesüüdistamises: mis ma valesti tegin, miks ma ometi sedasi ei teinud, kuidas ma küll võisin nii rumal olla, oleks ma ometi nii käitunud jne. Proovi aga teadvustada omale kahte asja:
1. Lahutus on sama hea kui surm. Suur osa meist sureb. Sellele järgneb lein ja sa oled praegu leinamas, oma kaotatud poolt, endist elu, eksi, kodu.
2. Leinal on mitu etappi ja üks neist on kauplemine. Iseendaga kauplemine - kui ma oleksin teinud nii, siis poleks juhtunud naa. See on seesama "oleks-poleks" jutuajamine su peas. See on ülimalt normaalne ning tuleneb meie soovist saavutada oma elu üle taas kontroll. Me arvame, et sedasi saame selle tagasi. Võibolla teed salaja isegi jumalaga sobinguid stiilis, et "kui selline asi peaks tulevikus veel kord juhtuma, siis ma küll ...". Tuleb tuttav ette?
Minu soovitus: kauple iseendaga, aga püüa hoiduda sellest, et marsid eksi juurde ja hakkad vastuseid nõutama: kui ma oleksin teinud seda, kas sa siis oleksid/ei oleks..., kui poleks juhtunud nii, kas siis me oleks veel koos? jne. Etteruttavalt võin öelda, et niimoodi sa ennast piinavatele küsimustele vastuseid ei saa. Esiteks su eks ei oska neile vastata, ta ei tea lihtsalt, mis oleks-poleks olnud või juhtunud. Suure tõenäosusega soovib ta hoopis, et ta rahule jäetaks. Teiseks, isegi kui ta oskab vastata, ei pööra see ajaratast teistpidi käima, lahutatud olete ikkagi ja edasi pead minema sellegipoolest. Ühesõnaga - vastused või mitte, selline teguviis kulutab asjata su niigi olematutu energiat ja sa võid jääda süüdistamisrattasse kinni.
Mõni sõna ka häbist
Süü ja häbi käivad sageli käsikäes ning need võib võtta kokku "saamatuse" sildi alla. Sa võid tunda end saamatuna, et ei suutnud oma kooselu hoida, oma eksi hoida, oma pere ja kodu hoida. Sul võib olla häbi, et sa oled nüüd üksi jäänud (teised käivad igal pool koos), et sul enam pole traditsioonilist pereelu (teised istuvad kõik õhtuti rõõmsalt teleka ees). Häbi siis, kui su käest kas või mõnes ametiasutuses, töökojas või kus iganes abieluinimeseks peetakse, aga sa ütled moka otsast, et mul pole meest/naist, teinekord on häbi isegi tunnistada, et sa pole enam abielus.
Siingi on oma juured. Häbi tekib tugevamalt siis, kui me võrdleme end teiste inimestega. See on inimlik mõttemall. Aga püüa mõelda nii - me võrdleme oma rasket olukorda teiste kergema olukorraga ja paneme end kaalukausile. Meie meelest on selge, mida kaalukauss näitab - et lahutus on teinud meist teisejärgulise kauba. Aga sellega me anname ISE omale tõuke tunda häbi. Me paneme end ISE paika. Me ISE paneme end sedasi tehes häbi tundma.
Me oleme aga inimestena kõik võrdsed, meil kõigil on raskeid momente (ka neil, kel läheb pealtnäha kõik alati hästi). Sina oled praegu läbimas oma elu üht raskemat teekonda ja usu mind, mis ei tapa, teeb tugevaks ja sa oled juba sellel teel, tugevamaks saamise teel.
Kui sul on hetkel raske seda lahti harutada ja sa arvad, et lahutus võrdub praegu sinu elu suurima läbikukkumisega, siis püüa vähemasti mõelda nii, et iga suurt (ja edukat) ettevõtmist saadavad ebaõnnestumised (kui elu on sinu suur ettevõtmine, siis see ei kulge alati sirgjooneliselt suure paraadi saatel, on ju nii?). Kõik elu keerud ja ebaõnnestumised on ülimalt väärtuslikud õppetunnid.
Ma olen ise kogenud, et sel ajal ei võta aju kinni kõrvalt tulevaid katseid asju selgitada. Ometi oleks vaja olukorda kuidagi leevendada. Mida siis teha? Olen koostanud väikese kirjelduse, kuidas tulla toime tugevate tunnetega, mille hulka kuuluvad ka süü- ja häbitunne - vaata SIIT.
Kommentaarid
Postita kommentaar