Kunagi üht mälestusraamatut toimetades tekkis meil autoriga arutelu, et mõne asja kirjeldamiseks on eesti keeles vaja ängistumärke. Ei jutu-, hüüu- ega küsimärke, vaid just ängistumärke. Lugu ise rääkis võimuka ja nartsissistliku ema käe all kasvanud lastest, kelle lapsepõlv möödus ema tujude ja tunnete virvarris, mida "ehitisid" pea iga nädal vastu seina lennutatud nõud ja ütlemised stiilis "Sa oled mingi jobu või, et kirjutada/arvutada/triikida/elada ei oska?!"
Praegused 40-50sed on need, kelle elud on järjest enam katki. Kui lahutamiseks läheb, siis just selles vanuses. Just siis saavad enamikul lapsed suureks ja lahkuvad kodunt. Umbes sel ajal vahib ukse vahelt sisse üleminekuiga ja sa hakkad siirduma ühest olekust teise. Aina enam mõtled oma mineviku peale ning näed seda enamasti mustades värvides. Mõtled, et nii ongi või? Elu lõpuni või? Ja üha enam mõtled oma lapsepõlve peale - kuidas sa kasvasid, kes su vanemad olid, mida nad sulle ütlesid (ja vahel siiamaani ütlevad, eksole). Ühesõnaga - ei midagi head, haige värk! Niikuinii midagi head enam ei tule. Terve elu on üks äng, pane see aga rahulikult ängistumärkide vahele ja lõppu punkt. Saadki oma elu. Katkisena elatud elu.
Kuidas aga edasi ja sealt eemale?
Ma olen ajapikku adunud, et enesehinnang ja enda nägemine on pidevas muutumises. Näiteks mõni hommik ei taha ma endale üldse peeglist otsa vaadata - no ei ole see päev, nagunii vaatab peeglist vastu keegi, kes, minu silmis vähemasti, on kole kui öö. Üle korra ei viitsi ma end ka analüüsida, et miks just nii on. Sellest nagunii mingit kasu pole, sest sel hetkel on end üpris raske sellest spinnist ka välja tuua, minu mõtted on aina selle juures, kui nõme kõik on ja kui halvad kõik on. Just nimelt - teised. Teine päev jälle tunnistad endaga peeglist tõtt ning leiad, et vaatepilt on ilus ja tuju on hea. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma tahan teada. Mis on selle taga, mis on viga ja kus on võti, et ma saaks endaga paremini hakkama?
Inimesed liiguvad elu kriisidest välja erineva kiirusega ja tagasilööke on alati. Lisaks ei ole kunagi nii, et käsil on ainult üks kriis, enamasti on neid korraga mitu. Näiteks vanemad inimesed pole kunagi hädas ainult kõrge vererõhuga, vaid neil ravitakse peale selle ka mitut muud häda ja ravi on n-ö kombineeritud. Ei maksa endale ette kujutada, et nooremad inimesed on vanematest kuidagi erinevad. Ei ole. Kriisid on nagu haiguste komplekt. Igaüks neist on alanud eri aegadel, nad on eri intensiivsusega ja nad lahenevad erinevalt. Mistõttu ongi vahel tunne, et kriisidel lihtsalt pole lõppu ja sa oledki elu aeg üks haige tiivaga lind.
Esimene asi, mida selle kõige vastu ette võtta, on tunnistada, et selline asjade käik on enam kui normaalne. Selles ei ole midagi ebatavalist. Kui paremat seletust pole varnast võtta, sobib ka see, et "teistel on ka nii!". Kui aga viitsid analüüsida, siis maksab tagasi mõelda, kust sa tuled ja millest oled läbi käinud. Ja siin tuleb mängu süü- ja häbitunne. Me miskipärast kardame endale, ja hoidku jumal, teistele tunnistada, et meid vaevavad sellised tunded, sest need seavad meid justkui halba valgusse - me polegi tugevad. Need tunded on aga täitsa okeid. Näiteks lahutusjärgset süüd ja häbi olen lahanud siin.
Teine asi, mis aitab, on vaadata korraks asja eemalt. Ma saan ju iseenda ja oma eluga hakkama. Jah, võibolla sellel, kes mu kõrval on, tekib aeg-ajalt segadus, et mis minuga lahti on. Enamasti ei taha me ju neist asjust ka rääkida. Kui oled sel teel, et sind huvitab, mis sinuga toimub, siis sa kaevud natuke sügavamale. Mis on lahti, kui pidevalt on "tujud ja tunded"? Kust valutab? Mis nimelt on korrast ära? Oskad sa sellele osutada, tundele nime anda? Miks sa end nii tunned? Hästi tihti on nii, et kui asjast teise inimesega rääkida, saad ka selgust. Mitte ainult sina ei näe ennast, vaid ka teine näeb-tajub sind ja tema vaade on kasulik teadmine. Öeldakse, et tervikpilt kujuneb tihti seljad vastakuti. Sina näed oma vaatevälja ja tema oma, kokku kujuneb poolkeradest ring.
Kolmas asi, mis aitab, on vaadata korraks oma tervist. Naistel eriti on 40-50ndates algamas suur muutumine. Tõsistele kriisidele lisab oma pitseri lähenev või lausa käes üleminekuperiood. See on üks suurimaid samme ühest olekust teise ja see on ülimalt normaalne ja loomulik. Kui õpid seda ka nii võtma, siis seda kergem on endale öelda, et sa oled jumalast ok inimene. Ei maksa arvata, et sellisel ajal naise kõrval olevale mehele see periood naise elust kuidagi korda ei lähe. See on omamoodi segaduste aeg ka mehe elus. Pahatihti läheb küll nii, et mehe ellu tulevad siis uued motikad ja nooremad naised, ent seni, kui neid ei paista, ei maksa ka pärisnaisel selle üle muret tunda. Mis viibki mind neljanda punktini.
Ära mõtle üle ega ennusta ette seda, mida pole ega tule ka tõenäoliselt. Mõnes mõttes on see kõige raskem. Nii nagu me oleme kinni oma ängistavas minevikus, on meil täpselt ette teada, mis tulemas on. Kust sa aga tead? Tasub ehk end võrrelda nüüd teiste (ja vanemate) inimestega, kuigi teistega võrdlemine ei olevat kasulik. Mida sa näed? Kõik, kes kraaksuvad kurja, selle ka saavad. Kes ütleb "nagunii läheb nii", neil nii ka läheb, oled tähele pannud? Kui pole, siis jälgi mängu, katsejäneseks võid vabalt ka iseenda võtta. Me saame, mis me mõtleme.
Kuidas saada oma mõtted tumedast tulevikust eemale?
See on harjutamise ja planeerimise küsimus. Tegelikult on see aga tore mäng, mis võib hakata veel meeldimagi. Võta üks vaba päev. Hoolitse selle eest, et saad olla üksi ja sind ei koorma muud mõtted. Sinu ainus eesmärk on sel päeval tuleviku planeerimine. Me ei pea ainult uuel aastal lubadusi andma ja plaane tegema - seda võime teha igal ajal!
1. Kirjuta üles, mis on sinu tugevused, mida sa soovid arendada. Pane paika plaan, kuidas sa neid arendad.
2. Kirjuta üles, mida sa tulevikult soovid. Hea oleks, kui kirjeldad seda võimalikult täpselt. Pane iga punkti juurde ka reaalne plaan, kuidas sa hakkad oma soovitud tulevikku kujundama.
3. Kirjuta üles inimeste nimed, kellega sa soovid suhtlemist jätkata ja kellega sa seda enam ei soovi. Pane kirja plaan, kuidas sa jätkad endale meeldivate inimestega ja mis teed nendega, keda sa oma elus enam näha ei soovi.
4. Tee omale nädalaplaan päevade kaupa. igaks päevaks väike check-list, mis järgib eelnevat kolme punkti. Võta iga päeva jaoks üks tugevus, üks tegevus ja üks inimene, mille/kellega tegelda, et soovitud tulevikku saavutada.
Pikem plaan kipub jääma uduseks ja hoomamatuks, kui sa ei tee lühemat ehk nädala- ja päevaplaani. Kui sind haarab pühapäeva õhtul masendus selle pärast, et algamas on uus töönädal, siis üks hea võimalus omale uueks nädalaks korralik ind sisse saada, on tegelda just nimelt sellise nädalaplaaniga. Tööplaan on üks asi, hoopis teine tera on plaan iseenda jaoks. Proovi!
Praegused 40-50sed on need, kelle elud on järjest enam katki. Kui lahutamiseks läheb, siis just selles vanuses. Just siis saavad enamikul lapsed suureks ja lahkuvad kodunt. Umbes sel ajal vahib ukse vahelt sisse üleminekuiga ja sa hakkad siirduma ühest olekust teise. Aina enam mõtled oma mineviku peale ning näed seda enamasti mustades värvides. Mõtled, et nii ongi või? Elu lõpuni või? Ja üha enam mõtled oma lapsepõlve peale - kuidas sa kasvasid, kes su vanemad olid, mida nad sulle ütlesid (ja vahel siiamaani ütlevad, eksole). Ühesõnaga - ei midagi head, haige värk! Niikuinii midagi head enam ei tule. Terve elu on üks äng, pane see aga rahulikult ängistumärkide vahele ja lõppu punkt. Saadki oma elu. Katkisena elatud elu.
Kuidas aga edasi ja sealt eemale?
Ma olen ajapikku adunud, et enesehinnang ja enda nägemine on pidevas muutumises. Näiteks mõni hommik ei taha ma endale üldse peeglist otsa vaadata - no ei ole see päev, nagunii vaatab peeglist vastu keegi, kes, minu silmis vähemasti, on kole kui öö. Üle korra ei viitsi ma end ka analüüsida, et miks just nii on. Sellest nagunii mingit kasu pole, sest sel hetkel on end üpris raske sellest spinnist ka välja tuua, minu mõtted on aina selle juures, kui nõme kõik on ja kui halvad kõik on. Just nimelt - teised. Teine päev jälle tunnistad endaga peeglist tõtt ning leiad, et vaatepilt on ilus ja tuju on hea. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma tahan teada. Mis on selle taga, mis on viga ja kus on võti, et ma saaks endaga paremini hakkama?
Inimesed liiguvad elu kriisidest välja erineva kiirusega ja tagasilööke on alati. Lisaks ei ole kunagi nii, et käsil on ainult üks kriis, enamasti on neid korraga mitu. Näiteks vanemad inimesed pole kunagi hädas ainult kõrge vererõhuga, vaid neil ravitakse peale selle ka mitut muud häda ja ravi on n-ö kombineeritud. Ei maksa endale ette kujutada, et nooremad inimesed on vanematest kuidagi erinevad. Ei ole. Kriisid on nagu haiguste komplekt. Igaüks neist on alanud eri aegadel, nad on eri intensiivsusega ja nad lahenevad erinevalt. Mistõttu ongi vahel tunne, et kriisidel lihtsalt pole lõppu ja sa oledki elu aeg üks haige tiivaga lind.
Esimene asi, mida selle kõige vastu ette võtta, on tunnistada, et selline asjade käik on enam kui normaalne. Selles ei ole midagi ebatavalist. Kui paremat seletust pole varnast võtta, sobib ka see, et "teistel on ka nii!". Kui aga viitsid analüüsida, siis maksab tagasi mõelda, kust sa tuled ja millest oled läbi käinud. Ja siin tuleb mängu süü- ja häbitunne. Me miskipärast kardame endale, ja hoidku jumal, teistele tunnistada, et meid vaevavad sellised tunded, sest need seavad meid justkui halba valgusse - me polegi tugevad. Need tunded on aga täitsa okeid. Näiteks lahutusjärgset süüd ja häbi olen lahanud siin.
Teine asi, mis aitab, on vaadata korraks asja eemalt. Ma saan ju iseenda ja oma eluga hakkama. Jah, võibolla sellel, kes mu kõrval on, tekib aeg-ajalt segadus, et mis minuga lahti on. Enamasti ei taha me ju neist asjust ka rääkida. Kui oled sel teel, et sind huvitab, mis sinuga toimub, siis sa kaevud natuke sügavamale. Mis on lahti, kui pidevalt on "tujud ja tunded"? Kust valutab? Mis nimelt on korrast ära? Oskad sa sellele osutada, tundele nime anda? Miks sa end nii tunned? Hästi tihti on nii, et kui asjast teise inimesega rääkida, saad ka selgust. Mitte ainult sina ei näe ennast, vaid ka teine näeb-tajub sind ja tema vaade on kasulik teadmine. Öeldakse, et tervikpilt kujuneb tihti seljad vastakuti. Sina näed oma vaatevälja ja tema oma, kokku kujuneb poolkeradest ring.
Kolmas asi, mis aitab, on vaadata korraks oma tervist. Naistel eriti on 40-50ndates algamas suur muutumine. Tõsistele kriisidele lisab oma pitseri lähenev või lausa käes üleminekuperiood. See on üks suurimaid samme ühest olekust teise ja see on ülimalt normaalne ja loomulik. Kui õpid seda ka nii võtma, siis seda kergem on endale öelda, et sa oled jumalast ok inimene. Ei maksa arvata, et sellisel ajal naise kõrval olevale mehele see periood naise elust kuidagi korda ei lähe. See on omamoodi segaduste aeg ka mehe elus. Pahatihti läheb küll nii, et mehe ellu tulevad siis uued motikad ja nooremad naised, ent seni, kui neid ei paista, ei maksa ka pärisnaisel selle üle muret tunda. Mis viibki mind neljanda punktini.
Ära mõtle üle ega ennusta ette seda, mida pole ega tule ka tõenäoliselt. Mõnes mõttes on see kõige raskem. Nii nagu me oleme kinni oma ängistavas minevikus, on meil täpselt ette teada, mis tulemas on. Kust sa aga tead? Tasub ehk end võrrelda nüüd teiste (ja vanemate) inimestega, kuigi teistega võrdlemine ei olevat kasulik. Mida sa näed? Kõik, kes kraaksuvad kurja, selle ka saavad. Kes ütleb "nagunii läheb nii", neil nii ka läheb, oled tähele pannud? Kui pole, siis jälgi mängu, katsejäneseks võid vabalt ka iseenda võtta. Me saame, mis me mõtleme.
Kuidas saada oma mõtted tumedast tulevikust eemale?
See on harjutamise ja planeerimise küsimus. Tegelikult on see aga tore mäng, mis võib hakata veel meeldimagi. Võta üks vaba päev. Hoolitse selle eest, et saad olla üksi ja sind ei koorma muud mõtted. Sinu ainus eesmärk on sel päeval tuleviku planeerimine. Me ei pea ainult uuel aastal lubadusi andma ja plaane tegema - seda võime teha igal ajal!
1. Kirjuta üles, mis on sinu tugevused, mida sa soovid arendada. Pane paika plaan, kuidas sa neid arendad.
2. Kirjuta üles, mida sa tulevikult soovid. Hea oleks, kui kirjeldad seda võimalikult täpselt. Pane iga punkti juurde ka reaalne plaan, kuidas sa hakkad oma soovitud tulevikku kujundama.
3. Kirjuta üles inimeste nimed, kellega sa soovid suhtlemist jätkata ja kellega sa seda enam ei soovi. Pane kirja plaan, kuidas sa jätkad endale meeldivate inimestega ja mis teed nendega, keda sa oma elus enam näha ei soovi.
4. Tee omale nädalaplaan päevade kaupa. igaks päevaks väike check-list, mis järgib eelnevat kolme punkti. Võta iga päeva jaoks üks tugevus, üks tegevus ja üks inimene, mille/kellega tegelda, et soovitud tulevikku saavutada.
Pikem plaan kipub jääma uduseks ja hoomamatuks, kui sa ei tee lühemat ehk nädala- ja päevaplaani. Kui sind haarab pühapäeva õhtul masendus selle pärast, et algamas on uus töönädal, siis üks hea võimalus omale uueks nädalaks korralik ind sisse saada, on tegelda just nimelt sellise nädalaplaaniga. Tööplaan on üks asi, hoopis teine tera on plaan iseenda jaoks. Proovi!
Kommentaarid
Postita kommentaar