Millised on sinu privileegid?

Vahel on hea mõelda privileegide peale oma elus. See toob su maa peale, maandab ja rahustab, tekitades tunde, et elul pole viga midagi. Taolise mõlgutamise lisaväärtusena sünnib tore doos enesekindlust, eneseusaldust ja perspektiivitunnetust, et sa saad oma hea elu loomisega ise suurepäraselt hakkama, sest enamik meist ei sünni enam privileegide keskele, vaid võitleb need omale elu jooksul ise välja. Oma privileegide peale mõtlemine ei ole uhkustamine, vaid pigem adumine, et sa oled oma ülesannete kõrgusel, olles samas looja - oma elu looja. Kui sa ise oma elu ei loo, siis luuakse see sinu eest, ja usu, säärane elu ei meeldiks sulle kohe üldse mitte.

Mulle meeldib hommikuti aeglaselt ärgata. Juba mitu aastat ei tõuse ma kella peale, mul ei ole enamasti kuskile kiiret. Ma saan sõna otseses mõttes keskenduda hommikuti iseendale, mõelda oma mõtteid, kirjutada asju üles ja päeva planeerida. Ma saan seda teha oma väikses majas keset loodust. Linnas on täitsa võimalik elada maal. Lähed õue, tõmbad kopsud õhtu täis, paned silmad kinni ja ei saa aru, kas see, mida sa kuuled, on mets või meri. Nende kahe vahel ma praegu elangi. Metsa servas, mere läheduses. Tupiktänava lõpus, nagu ma lapsena Pärnuski elasin, ka mere läheduses, Paju pargi servas :-)

- privileeg #1: mul on maja - uus kodu, mis ei "juhtunud" mulle. Oma toonase elu, kust ma välja tahtsin saada, olin omale ise valinud ja loonud. Mina ise tegin endale nii, et viimane väljapääs oli alustada uuesti ja otsida uus kodu. Kui maja kuulutust nägin, otsustasin kohe tegutseda, kohe vaatama minna. Sellest majast sai mu uus kodu suuresti tänu sellele, et ma raisanud oma aega ühegi teise kuulutuse peale. Käisin ka omajagu pinda maaklerile, et ma ei kaoks nende radarilt ega oleks niisama "kandidaat". Lõpuks valitigi mind, mitmeteistkümne teise kandidaadi seast - silmavaate järgi, nagu mulle öeldi :-) Ju mul oli siht silme ees.

Sihtide seadmiseks ongi neid hommikurituaale vaja. Hommik oma ruumi ja rütmiga loob sobiva ruumi ja rütmi eesootavaks päevaks. See, kuidas hommik algab, määrab suuresti ka selle, kuidas päev läheb ja lõppeb. Uus kodu on toonud hommikutesse ühe toreda lisamõõtme - ma saan teha seda oma valitud helide saatel, ilma et sinna vahele kõlaksid varahommikused autokäivitamised, uksepaugutamised ja kisavad lapsed. Kel lapsed suureks kasvanud, saavad sellest viimasest ehk aru. Aga tänu oma hommikutele jaksan päeval tegelda kahe veebi toimetamisega ja trenni andmistega.

- privileeg #2: minu tööd ja tegemisedki pole mulle niisama "juhtunud", olen selleks näinud vaeva, et ma tegeleks just sellistega, mis pakuvad palju,ja kus mul on endal anda. Ma armastan oma tööd, suures plaanis olen kõiki neid armastanud. Tuleb sellised omale vaid leida. Minu elu üks latte, mille alt ma läbi joosta ei taha (kuigi vahel jooksen), on mõtestatus. Töö saab tuua ja peakski tooma teemasid, kohtumisi ja kogemusi, mis rikastavad, annavad juurde, mitte ei raiska niisama aeg ja energiat. Ükski neist - kirjastamine, toimetamine, ajakirjandus - pole mulle niisama "juhtunud", ma olen ise pakkunud end nende asjade juurde ja vastu võtnud need, mis mulle sobivad. Jah, võib mõelda ka nii, et elu on toonud mulle sobivad asjad. Samas, olles ise oma elu suur osa, olen ma õigete asjade leidmiseks ka pingutanud.

- privileeg #3: mu ümber on sellest johtuvalt ka inimesed, keda võin julgelt oma inimesteks pidada. Osadest neist olen kirjutanud siin. Ja neid on veel palju, rääkimata neist, kes olenemata minu valikutest jätkuvalt mu kõrval on - mu lapsed, ema, tädi, lähedased sõbrad ja isegi eksmees, kellest on saanud nüüd hea sõber.  Oma inimesed, ükskõik kui palju või vähe neid on, loovad su elu turvavõrgustiku ja sotsiaalse garantii.

Teinud mitmeid rumalaid ja rutakaid valikuid, olen tänaseks päevaks õppinud ütlema ei. Viimane suur EI tegi mu vabaks ka uue alguse jaoks isiklikus plaanis. Mulle tekkis uus kodu ja rohkem aega, millest räägin allpool.
Kui rääkida aga ei-dest teises kontekstis - töö ja muud ettevõtmised -, siis on äraütlemistest muidugi omajagu viltuvaatamisi tulnud. Et mis mõttes nüüd ei, kui enne oli kogu aeg jaa... Ma ei soovi aga enam teha asju petliku ootusega, et äkki tuleb sellest põnev asi. Ei tule. Ma juba tean ennast - kui mul on algusest peale igav või vale tunne, siis ei lähe see ka ajapikku ega lõpus huvitavaks ega keera end õigeks. Mul võttis päris kaua aega ja julgust harjutada endale külge öelda ei muu hulgas ka pakkumistele, mis toovad raha olukorras, kus mul on raha vaja, ent mis röövivad meeletult energiat ja nagu elu on näidanud, pole ka karvavõrdki huvitavad.

Enese mahasalgamine ja argus seista oma päris huvide eest viib sellenigi, et sa hakkad lõpuks viltu vaatama ka inimestele, kes sind millegi juurde kutsuvad, ja kellele seda vaja. Tegelikult aga saab öelda ei, peabki ütlema, võibolla on esimene kord selleks lihtsalt vaja pisut julgem olla. Üks korralik ei väärib küünlaid - tulemus on hea nii isiklikus plaanis kui ka sotsiaalses mõttes, sulle jääb alles vajalik aeg ning säilivad ka head suhted su ümber olevate inimestega.

- privileeg #4: nii ongi mulle tekkinud väärtuslikku aega, et tegelda asjadega, mis on mulle päriselt olulised. Ja mis on huvitavad! Seegi pole niisama "juhtunud", vaid mitme teadliku valiku kombinatoorikas sündinud.

Selleks, et jõuda enesearengus edasi, on vaja aega, selleks, et panna omale olulised tibud ritta, on vaja aega. Lugemiseks on vaja aega, jumal küll. Nii on tänu oma valikutele nüüd mul aega ja energiat tegelda Üksi edasi juurde jõudnud inimeste abistamise ja nõustamisega ning pakkuda ka Eluga koos kaudu midagi, mis võib inimesi kaasa mõtlema panna. See omakorda on mind kokku viinud inimestega, kes pakuvad oma kogemusi, nõu ja teadmisi. Kõige selle vastuvõtmiseks ja sortimiseks ei saa olla kui tuul väljal, vaid kohal - ja selleks on vaja aega.

Kui aeg oluliste asjade jaoks on vabaks saanud, siis saan ma aru küll, mis aeg tegelikult teeb -

privileeg #5: on hea taibata, et elu on muutunud aeglasemaks, teadlikumaks ja mul on inimesena normaalne olla. Ma saan nüüd hoopis teistmoodi aru neist ridadest, mida Jaan Kaplinski ütles ja Kärt Tomingas laulis laulus "Aeg":

Aeg on vahel nõnda tasa,
et ei ole märgata.
Alles siis ta tuleb meelde,
kui sul aeg on ärgata.

On väga kerge soiguda elu nõmeduse üle. Seda kirjatükki kirjutades pidin päris pingutama, et sõnastada oma elu privileegid. Kui arvestada nende privileegide sisu, olulisust ja mõju mu elule, siis oleks küll tõesti patt nuriseda.

Count your blessings.


Foto © klimkin, Pixabay







Kommentaarid